intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Jaan Kivistikuga: Decartes'i nõelaots

Filosoof Jaan Kivistik on osalenud kolmes Tähenduse teejuhtide vestlusringis. 65. saates „Nälg terviku järele“ oli Jaani stuudiokaaslaseks klassikaline filoloog Janika Päll. 87. vestlusringis „Decartes’i nõelaots“ oli ta koos füüsikateoreetik Piret Kuusega. 111. saates „Decartes’i teerajaja“ rääkis Jaan teoloog Rauno Alliksaarega.

17. sajandi keskel surnud prantsuse filosoofi Rene Decartes'i nimi ilmub sageli nii meie ajalehes kui samanimelises saatesarjas. Sellel on oma põhjus. «Uue teaduse alguses seisab Decartes oma maksiimiga »gogito ergo sum«. Vahetult antud on ainult mõistus, kõik muu on selle lähteolukorraa suhtes teisejärguline. Niimoodi osutub uusaegne teadus Decartes»i nõelaotsast paisuvaks mulliks,« selgitas Jaan 87. vestlusringis, mis oli pühendatud 1924. aastal ilmunud USA filosoofi Edwin Arthur Burtti raamatule „Moodsa teaduse metafüüsilised alused».

„Loodusteaduste maailmapilt seostub kõige paremini Descartes’iga. Üksikasjades ta väga kaugele ei jõudnud. Ta rajas vundamendi, seinad ladusid juba teised. Kes fundamentaalsetest asjadest huvitub, selle jaoks on Descartes muidugi esmatähtis. Kes siis veel kui mitte Descartes?“ lisab ta meie viimases jutuajamises.

Jaan kirjutas ka lehe 17. numbrisse. Selle juhtteemaks oli keskaeg ning Jaani artikkel kandis pealkirja „Keskaeg, teadus, uusaeg“. Käesoleva jutuajamise lähtekohaks ongi viimati mainitud lehelugu.

                                                          ...

Hardo: Sa kirjutad, et kesk- ja uusaegne teadus on nime poolest üks ja sama, kuid nende meetodid on väga erinevad ja väidad, et erisused algavad „substantsi“ mõistest. Selgita seda mõtet palun lähemalt.

Aristotelese järgi, kes mõjutas mõõduandvalt kogu keskaja teadust, on substants maailma algühik. See on vorm või idee, mis on saanud ühenduse ainega. Substants on ühtlasi nii olemise kui mõtlemise algühik. Maailm on substantside kogum. Me võime vaielda selle üle, kas substantse võib lahutada veel algelisemateks ühikuteks. Oluline on see, et substantsis saavad kokku nii mõistus kui ka maailm, mida mõistus kirjeldab. Inimene mõtleb substantsides ja maailm koosneb substantsidest.

Uusaegses teaduses on substantsi mõiste seevastu põhjalikult muutunud. Descartes’i substants ei ole enam maailma ehituskivi, vaid üks maailma põhiomadustest. See läbib kõike seda, mida substantside all keskajal silmas peeti. Keskaegse substantsi või ehituskivi üks omadusi on olla aineline. Descartes nimetab seda üleüldist omadust ainelisuseks või kehalisuseks. Teiseks maailma omaduseks on vaimsus. Descartes’il ei ole ainelisus ja vaimsus aga enam üksikud asjad – nagu seda olid keskaegsed substantsid –, vaid universaalsed seosed. Sõna on sama, aga esimesel juhul mõistetakse selle all üksikuid ehituskive, teisel juhul aga maailma kui tervikut läbivaid omadusi.

Descartes kasutab kahte põhimõistet: res extensa ja res cogitans. Esimene on ulatuv, teine mõtlev asi. Descartes peab oma kahte põhisubstantsi seega algselt asjadeks. Siin kerkibki üles Descartes’i põhiprobleem, kuidas need kaks asja omavahel kokku saavad. Sellele küsimusele on pakutud erinevaid lahendusi. Temast kolm tosinat aastat hiljem sündinud Spinoza jaoks on Descartes’i res extensa ja res cogitans mitte asjad, vaid maailma omadused. Mina kasutasingi eelpool juba tegelikult Spinoza kõneviisi. Maailmal on kaks põhiomadust – olla vaimne ja olla ulatuv ehk materiaalne. Teise lahenduse pakuvad välja okasionalistid – 17. sajandi esimesel poolel sündinud Nicolas Malebranche ja Arnold Geulincx –, kelle arvates korraldab materiaalse ja vaimse omaduse koostoimet Jumal.