Andres Reimann: maa-alune rahvas ja selle järv

Foto: Veebipilt Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Ühes oma Jena perioodi algusest pärinevas kirjutises räägib G. W. F. Hegel loo maa all elavast rahvast. Tegu on kihava kogukonnaga, mis on teadmata põhjustel sattunud elama linna, mille katustest mõnikümmend meetrit kõrgemal lainetab hiiglaslik järv. Oma maa-aluse äraolemise edendamiseks otsustavad kogukonna ehitusmeistrid kasutada linna ja järve vahele jääva lae kive ehitusmaterjalina. Kaevandamise käigus hakkavad olud linnas muutuma.

Elanikud muutuvad üha ahnemaks ja agaramaks, võlvid nende peade kohal kahanevad, aga majad muudkui kerkivad. Seda hetkeni, mil kogu kupatus ootamatult rahvale kaela sajab. Hegel kirjutab: „Järv joob neid ja nemad joovad järve.“ Selle looga proovib Hegel illustreerida revolutsioonide ja ajalooliste vaatepunktide nihkumiste iseloomu. Tegu on ennekõike kollektiivsete nähtustega, kus oluline ei ole mitte niivõrd see, kes eemaldab laest viimase kivi, vaid üleüldine miljöö, mis teeb võimalikuks muutused ning määrab meie reaktsiooni nendele.