juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: Descartes’i bumerang

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Alles 20. sajandi keskpaiku taipasid paljude Euroopa riikide asukad – ning üldiselt üsna ebameeldival moel –, et lihtsurelikele keerulised ja raskepärased filosoofiaraamatud mõjutavad otseselt nende saatust. Nad tõdesid, et nende töö ja leib, nende igapäevaelu sõltub sellest, kuidas lahenevad vaidlused põhimõtete üle, mille olemasolugi nad varem tähele ei pannud.“ Nii alustab oma 1953. aastal ilmunud tarka raamatut „Vangistatud mõistus“ poola luuletaja, 1980. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat Czesław Miłosz.

Miłosz ütleb meile, et igal pool ja igal ajal on olnud mingi baasfilosoofia, mis on enamikule inimestest nähtamatu, aga vormib tervet nende ajastut. Lääne moodsa elutunnetuse kujunemisel, millest tänaseks on saanud üleilmse eliidi mitteametlik usutunnistus, mängis otsustavat osa noor prantslane René Descartes, kes nägi 1619. aasta 10. novembril kolme unenägu, millest kasvas järgnevate aastakümnete jooksul välja tema mehhanitsistlik filosoofia. Kartesiaanlik (see omadussõna on tuletatud ladinakeelsest nimekujust Renatus Cartesius) filosoofia on dualistlik filosoofia. See tõrjub kolmest keskaegsest põhikategooriast kõrvale hinge. Järele jäävad vaim ja mateeria. Vaim – mida me tänapäeval nimetame pigem teadvuseks või subjektiivseks kogemisvõimeks – on Descartes’i järgi ainult inimese pärisosa. Mateeria on elutu ja eesmärgitu, seetõttu võib seda kujundlikult pidada masinaks. Omadussõnad „mehaaniline“ ja „mehhanitsistlik“ tulevad kreekakeelsest mēchanē’st, mis tähendabki ’masinat’. Kartesiaanlik maailmanägemine tõi loodusteadustes kaasa põhjaliku läbimurde. Me võlgneme sellele tolmuimeja, interneti ja iseluurava pesumasina. See loetelu ei ole ammendav.

Inimese hingeelu uurivaid teadusharusid tabas Descartes’i visatud bumerang ootamatult. Löögi mõjul hakati arvama, et samad meetodid, mida kasutatakse füüsikas, sobivad kõige paremini ka selleks, et uurida inimese hinge (mille Descartes oli juba niikuinii minema oletanud). See muutis psühholoogia (kreekakeelne psyche tähendab ’hinge’ ja logos ’õpetust’) masinlikuks. Meelt hakati samastama ajuga, teadvust närviringide ja geenide tegevusega.

Miłosz ütleb meile ka seda, et kõnealuse baasfilosoofia tagajärjed on kaugeleulatuvad ja käegakatsutavad. Viimase kahe ja poole aasta sündmused on nende käegakatsutavust minu jaoks kordades kasvatanud.

„Kiusates kahtlejaid, külvame kurjust,“ kirjutab tark naine Simone Weil. Teda tsiteerib omakorda Briti hingeteadlane Iain McGilchrist, kelle vestlus Mark Vernoniga (TT#14, 11.21) keerleb koroona-aastate võimalike tagajärgede ümber. McGilchristi sõnul on viimase 150 aasta kõige kurjemate režiimide koostis olnud ühesugune: 1) abstraktne idee; 2) hoomamatu bürokraatia; 3) tehnoloogia viimased saavutused. „Seetõttu leiame end nüüd nii-öelda vabas maailmas olukorrast, kus midagi nähtamatut püüab meid nahka pista kiiremini, kui me sellest ise aru saame,“ ütleb McGilchrist. „Inimene on häkitav masin“ – sellisele järeldusele pole tema sõnul tulnud mitte üksnes Davosi sats, vaid ka filosoof Yuval Noah Harari („kellest oleks oodanud rohkemat“). Kui see arvamus peale jääb, siis oleme kiirkäigul kurja kohta ja jõuame sel teel varsti punkti, kust tagasipöördumine pole võimalik – väidab Iain McGilchrist.

„Mis on see, mis meid sööb?“ küsib oma artiklis „What Progress Wants“ ka inglise poeet Paul Kingsnorth (TT#22, 8.22). Tema nimetab meid õgivat asja Masinaks. See on ühest küljest üüratu materiaalne infrastruktuur, millel rajaneb kogu meie tsiviliseeritud olemine. Teisest küljest on see aga ka lugu, mida me iseendast iseendale räägime.

Mina saan toimuvast aru just nii – see lugu, mida lääne tsivilisatsioon on enda peas viimased viissada aastat vaaritanud, valmistub teda nüüd nahka pistma. Mõratu kapsel on lahutanud oma loosse vangistatud mõistuse ära Tarkuse allikast.

Või nagu ütleb Kingsnorth: „Lääs on unustanud, mida tarkus tähendab (forgotten how to do wisdom), ja see ei lähe talle ka korda. Selle asemel on meil mõni äpp.“