Kaie Metsla: valguse ja varju teater

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Me armastame erinevaid lugusid. Mõnele meeldivad müüdid, lapsed naudivad muinasjutte ning noored vaimustuvad maa- ja mereteemalistest seiklusromaanidest. On ka neid, kes annavad uute lugude tekkimisele hoogu mõne enda läbielatud sündmuse värvikireva edasijutustamisega. Kui aga keegi hakkab rääkima targa vana naise või targa vana mehe arhetüübist, siis on ta tõenäoliselt kokku puutunud Šveitsi psühhiaatri Carl Gustav Jungi õpetusega või saanud ise mõne erilise (müstilise) kogemuse osaliseks.

Just viimane on tihtipeale see, miks tekib huvi kollektiivse mälu, põlvkondadeülese teadvustamata pärandi või muu esmapilgul ebatraditsioonilise teema vastu.

Minu jaoks kujutavad arhetüübid universaalseid mõtte- ja käitumismustreid. Ma kujutan seda endale ette lihtsustatud platonistliku mõtteviisi abil: arhetüübid on inimeste, esemete või ideede algkujud, mis võivad ajas muutuda ja edasi areneda, need on justkui kättesaamatud ideaalsed vormid, mille poole võiksime püüelda. Need, kes arhetüüpide mitmekesisust põhjalikumalt uurivad, saavad üldjuhul paremini aru oma kohast tervikus ja mõistavad paremini seda, miks nad üht- või teistmoodi käituvad. Nad saavad iseendast paremini aru.