Jelena Skulskaja: #21 teine tulemine

Foto: Mihkel Lappmaa

Müüt ei tohi maa peale laskuda: see peab katma end pilvedega, näitama oma palet ikoonidel, liibuma nööri otsas vastu rinda, surema ja üles tõusma meie kujutlustes, see ei tohi omandada reaalset, psühholoogiliselt täiesti usutavat inimlikku kuju, sest – nii paradoksaalselt, kui see ka ei kõla – usutavus võtab meilt usu.

Usk kasvab saavutamatuses. „Idioodis“ üritas Dostojevski, keda piinas kogu elu üksainus küsimus, millele taanduvad kõik muud – kas Jumal on olemas? (või on inimkond määratud elama agnostitsismi pimedusse?) –, luua ideaalse kangelase. See pidi välja astuma otse Uue Testamendi lehekülgedelt. Kirjanik tahtis väga, et maailm saaks päästetud. Sest kui Jumalat ei ole, siis „ON KÕIK LUBATUD“.