Terje Toomistu: kuidas me teame, mida me teame?

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Krõõt Tarkmeel

Öeldakse, et mida rohkem sa tead, seda enam mõistad, kui vähe sa tegelikult tead. Tark tunnistab oma teadmiste paratamatut puudulikkust. Ta julgeb oma arusaamisi kriitiliselt adresseerida ja arutluskäike reflekteerida.

Seejuures ei saa tõde olla kunagi absoluutselt hoomatav. See, milline pilt maailmast meile avaneb, on alati seotud meie kultuurilise taustaga. Ehk sellega, kuidas oleme õppinud asjadest aru saama läbi sotsiaalsete suhete ja selliste meid ümbritsevate sümbolsüsteemide nagu keel, ideoloogiad, kollektiivsed narratiivid.

Taolistele arusaamadele pandi alus juba 1960-ndate aastate fenomenoloogilises sotsioloogias, aga ometi väärib see pealtnäha lihtne tõik ikka ja jälle mõtestamist. Kuidas me teame, mida me arvame end teadvat? Ja miks iseloomustab ühiskondlikult kaalukaid sündmusi pidevalt hulk kommunikatiivseid vastuolusid? Isegi kui tundub, et arutluse all on midagi konkreetset, materiaalselt hoomatavat – mõne sammaldunud monumendi asukoht, ligipääs turvalisele abordile, Palestiina suveräänsus vms –, koonduvad vaidlusaluste küsimuste ümber hääled sageli gruppidesse, kes tunduvad elavat erinevates reaalsustes.