juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: sügavusperspektiiv

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Idee pühendada uue hooaja avanumber märksõnale „perspektiiv“ tuli mul Richard Tarnase raamatust „Õhtumaa mõtteloo passioon“. „Richard Tarnas on minu arvates üks meie aja kõige tähtsamaid mõtlejaid. Tema raamat „The Passion of the Western Mind“ on mu meelest kõige parem teejuht igaühele, kes tahab mõista seda suurt muutust, mille keskel me praegu elame, ja selle kohta lääne mõtte üldises arenguloos,“ ütles Tähenduse teejuhtide esimeses numbris intervjueeritud meediaplatvormi Rebel Wisdom asutaja ja eestvedaja David Fuller.

Minu teadmised lääne mõtte üldisest arengust olid veel mõned aastad tagasi äärmiselt kesised. Ma käisin koolis nõukogude ajal, mu kõrgharidusdiplomi peale on kirjutatud midagi tööstuse plaanimisest. Tipikooli majandusteaduskonnas tol ajal filosoofiale palju rõhku ei pandud. Ma mäletan ainult seda, et 7. novembril tuli minna paraadile ja 1. mail vist ka. Lääne ülikoolide ökonoomikafakulteetides tuli teadusliku materialismi ja partei ajaloo asemele matemaatiline sigrimigri, heaolu- ja kulufunktsioonid jne. Muutusid ka paraadide kuupäevad.

Mingi filosoofiahuvi oli minusse istutatud juba varasest noorusest. Küllap ma just seetõttu pärast piiride avanemist majandusteooriat õppima läksingi. Makroökonoomikas püütakse siiski haarata ühiskonda kui tervikut. Aastaid hiljem ostsin endale Bertrand Russelli „Lääne filosoofia ajaloo“ ja üritasin seda päris mitu korda lugema hakata. Enamasti jäid need katsed eelsokraatikute juures katki. Ma ei saanud tükk aega aru, miks. Russell kirjutab ju hästi. Ta on Nobeli kirjandusauhinna laureaat ja puha.

Edmund Burke’i Seltsi YouTube’i kanalil rippuvas lühiklipis „Ma kirjutasin selle raamatu mitmetel põhjustel“ ütleb Richard Tarnas: „Üks neist [põhjustest, H. P.] oli see, et mulle näis, et tollal kättesaadavad käsitlused kipuvad üle libisema lääne intellektuaalse ajaloo spirituaalsetest ja religioossetest tahkudest.“ Tarnase sõnul ei ilmuta meie teaduslikule ajastule iseloomulik üleolev hoiak end mitte ainult religioossete mõtlejate, vaid ka antiikfilosoofide ja igasuguste metafüüsiliste seisukohtade suhtes. „Võtame näiteks Bertrand Russelli: ta kirjutab Platonist ning ütleb juba enne ammendavat ülevaadet, et see on ju selgelt jabur vaatenurk nendel ja nendel põhjustel.“

Tarnas kutsub meid üles vaatama teedrajavate filosoofide teoseid pigem kunstiteoste kui teoreetiliste targutustena. „Suurte meistriteoste võlu ei näi seisnevat niivõrd selles, et neis puuduvad vead,“ tsiteerib ta Virginia Woolfi, „vaid selles meeletus sisendusjõus, mis iseloomustab ühe vaatekoha täiuslikkuseni omandanud autorit.“ Tarnase sõnul algab uusaja Koperniku, Descartes’i ja Newtoniga päädinud põhjapanev kosmoloogiline pööre kunstis, täpsemalt renessansi maalikunstis. Perspektiivi kasutuselevõtt 15. sajandi Itaalias vabastab looduse varasest ikonograafilisest traditsioonist, kus kujutaja ja kujutatav, subjekt ja objekt kuuluvad ühtsesse kosmilisse maatriksisse. Nende vahele tekib lõhe. Saksa kunstiajaloolase Erwin Panofsky sõnul muudab selline nägemisviis objekti elutuks asjaks ja omistab kogu taju- ja kogemisvõime seda kujutavale kunstnikule. Sajand kaks hiljem toimub samasugune murrang ka filosoofias ja teaduses.

Tähenduse teejuhtide 16. numbris intervjueeritud USA ökoloog David Abram vastandab teineteisele lame- ja süvaökoloogia. „Esimene vaatab loodust justkui väljastpoolt. Ta püüab selle projitseerida mingile tasapinnale, olgu selleks siis paberileht, maakaart või arvutiekraan. Teine vaatab loodust seestpoolt, selle sügavusest. Sellisel juhul on vaatleja kogu oma kehaga pilti kaasa haaratud, ta liigub ja elab teda ümbritsevas maailmas. Ta kuulub sellesse üleni, on osa selle sügavusest.“ Abrami arvates nõuab meie ees seisev keskkonnakriis, et võtaksime omaks süvaökoloogilise tajulaadi. Tarnas nõustub temaga. „Sügavama arusaama annab armastav, mitte tühipaljas kriitiline pilk,“ ütleb ta eelmainitud videoklipi lõpus.