L, 1.10.2022

INTERVJUU ⟩ Hardo Pajula intervjuu Paul Kingsnorthiga: stsientism ja seks

Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula intervjuu Paul Kingsnorthiga: stsientism ja seks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Markus Tamm, fotograaf Johnny Savage

Paul Kingsnorth sai kuulsaks 2014. aastal, kui ta esitati Suurbritannia prestiižse Bookeri kirjandusauhinna nominendiks. Kriitikute tähelepanu pälvinud romaan „The Wake“ viib lugeja 11. sajandi Inglismaale. Minategelane, anglosaksi maaomanik Buccmaster juhib maale tunginud normannide ja nende kristliku jumala vastast vabadusvõitlust. Raamat on kirjutatud „varikeeles“ – nüüdisaegse lugeja jaoks arusaadavaks tehtud vanainglise keeles, millest on välja roogitud kõik ladina laensõnad. „See on lugu kadunud jumalatest ja kummituslikest nägemustest. „The Wake“ on imestusväärne ja kaasahaarav romaan ning suurepärane kirjanduslik saavutus,“ kirjutatakse raamatu kaanel.

Kingsnorthi esimene raamat oli ilmunud pea kümme aastat tagasi. 2003. aastal trükivalgust näinud „One No, Many Yeses“ kujutas endast ülevaadet autori rännakutest Mehhikosse, Lääne-Paapuasse, Uus-Guineale, Itaaliasse ja Brasiiliasse, kus ta kohtus globaliseerumisvastaste liikumiste eestvedajatega. Viis aastat hiljem järgnes sellele samast vaimust kantud „Real England: The Battle Against the Bland“, mis keskendub üleilmastumise nivelleerivale mõjule Kingsnorthi kodumaal.

Aasta hiljem kirjutab ta koos Dougald Hine’iga pöördumise „Uncivilization: The Dark Mountain Manifesto“. See paneb aluse Dark Mountain’i projektile, kuhu kuuluvad kultuuritegelased, „kes on kaotanud usu nendesse lugudesse, mida meie tsivilisatsioon endale räägib. Me näeme, et maailm on astumas ökoloogilise kollapsi, materiaalsete olude halvenemise ning sotsiaalse ja poliitilise lagunemise ajastusse. Me tahame, et meie kultuuri vastus peegeldaks seda reaalsust, mitte ei püüaks sellest mööda vaadata.“ Kirjeldatud tundmused viisid ta 2016. aastal Brexiti leeri. Kingsnorthi jaoks on Euroopa Liit „määratu, ebademokraatlik bürokraatia, mis püüab juhtida kolmekümmet maad ühest linnast. Ma pooldan instinktiivselt väiksearvulisi inimgruppe, kes püüavad oma elu ise korraldada. Demokraatia töötab vaid siis, kui see on maa- ja inimlähedane.“

Mina jõudsin Kingsnorthini läbi kolme Tähenduse teejuhtides eelnevalt tutvustatud mõtleja. Lehe avanumbris intervjueeritud meediaplatvormi Rebel Wisdom asutaja David Fuller vestles Kingsnorthiga aasta alguses. Mõned nädalad hiljem rääkis Kingsnorth Charles Eisensteiniga (Tähenduse teejuhid nr 2, „Üksi pole võimalik terve olla“) ja kevadel Mark Vernoniga (Tähenduse teejuhid nr 14 „Tegelik tervenemine algab purgatooriumis“). Nimetatud kolme vestluse keskseteks teemadeks olid paganlus, kristlus, pandeemia ja käimasolev suur transformatsioon.

Nooruses radikaalse keskkonnaaktivistina alustanud Kingsnorth flirtis vahepeal uuspaganliku Wicca usundiga. Paar aastat tagasi astus ta endalegi ootamatult Rumeenia Õigeusu Kirikusse. David Fulleri usutlus Paul Kingsnorthiga kandiski pealkirja „Paganast kristlaseks“. Sel aastal avaldas Kingsnorth oma kulu ja kirjadega esseekogumiku „The Vaccine Moment“, kus ta kritiseeris teravalt ülemaailmse partei- ja majandusaktiivi türanlikku koroonapoliitikat. Sarnaselt Charles Eisensteiniga peab Kingsnorth pandeemiat – või õigemini küll meie reaktsiooni sellele – apokalüptiliseks momendiks. Ma kasutan siin sõna „apokalüpsis“ selle esialgses tähenduses. See ei viita mitte maailmalõpule, vaid ’katte eemaldamisele’ – hetkele, mil pikka aega pinna all varjus olnud jõud end järsku ilmutavad. „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast vaid varasemate trendide võimendatud vorme,“ kirjutab Charles Eisenstein. Suur osa nii Kingsnorthi kui ka Eisensteini loomingust ongi pühendatud eelnimetatud varasemate trendide kirjeldamisele ja lahkamisele.

Paljudes Kingsnorthiga viimasel ajal tehtud intervjuudes ongi esiplaanil tema omajagu kõmu tekitanud pöördumine kristlusesse. Kingsnorth on sellest ise kirjutanud oikumeenilise ajakirja First Things veebilehel avaldatud suurepärases artiklis „The Cross and the Machine“. Mina valisin oma intervjuus pisut teise nurga ja keskendusin suurele transformatsioonile. Sellest räägib Kingsnorth oma paar kuud tagasi kirjutatud samavõrd heas loos „What Progess Wants“, mille võib leida tema Substacki lehelt „The Abbey of Misrule“.

Kingsnorth kõneleb lõkke ääres oma sõbraga olukorrast maailmas. „Me jõudsime kahe viimase aasta monumentaalsete sündmusteni. Me küsisime: mis on muutunud? ja kuidas see on muutnud meid? Me olime mõlemad nõus, et juhtunud on midagi suurt, kuid kumbki meist ei saanud sellele hästi küüsi taha. Pinnapealsed muutused olid muidugi silmnähtavad: enneolematu biojulgeolekurežiim, millega valitsused viirusele reageerisid; sellega kaasnenud massitsensuur meedias, vaktsiinipassid ja üleüldise järelenuuskimise normaliseerumine; sotsiaalmeedia hiidude katsed jõustada üks ja õige arusaam kõikides peaküsimustes; süvenev poliitiline polariseerumine; järjest vähenev usaldus meie tähtsamate institutsioonide vastu; tarneahelate kollaps; eelolev toidunappus; sõda Euroopas.“

...

Mul on väga hea meel sinuga vestelda. Su kirjutised on olnud mulle viimasel aastal oluliseks inspiratsiooniallikaks. Mul on olnud tunne, et sa väljendad mu enda mõtteid paremini, kui ma seda ise suudan.

Seda on mulle öelnud päris paljud. Küllap on üsna suur hulk inimesi jõudnud omapäi sarnastele järeldstele.

Märksõnad
Tagasi üles