/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
Paul Kingsnorth sai kuulsaks 2014. aastal, kui ta esitati Suurbritannia prestiižse Bookeri kirjandusauhinna nominendiks. Kriitikute tähelepanu pälvinud romaan „The Wake“ viib lugeja 11. sajandi Inglismaale. Minategelane, anglosaksi maaomanik Buccmaster juhib maale tunginud normannide ja nende kristliku jumala vastast vabadusvõitlust. Raamat on kirjutatud „varikeeles“ – nüüdisaegse lugeja jaoks arusaadavaks tehtud vanainglise keeles, millest on välja roogitud kõik ladina laensõnad. „See on lugu kadunud jumalatest ja kummituslikest nägemustest. „The Wake“ on imestusväärne ja kaasahaarav romaan ning suurepärane kirjanduslik saavutus,“ kirjutatakse raamatu kaanel.
Kingsnorthi esimene raamat oli ilmunud pea kümme aastat tagasi. 2003. aastal trükivalgust näinud „One No, Many Yeses“ kujutas endast ülevaadet autori rännakutest Mehhikosse, Lääne-Paapuasse, Uus-Guineale, Itaaliasse ja Brasiiliasse, kus ta kohtus globaliseerumisvastaste liikumiste eestvedajatega. Viis aastat hiljem järgnes sellele samast vaimust kantud „Real England: The Battle Against the Bland“, mis keskendub üleilmastumise nivelleerivale mõjule Kingsnorthi kodumaal.
Aasta hiljem kirjutab ta koos Dougald Hine’iga pöördumise „Uncivilization: The Dark Mountain Manifesto“. See paneb aluse Dark Mountain’i projektile, kuhu kuuluvad kultuuritegelased, „kes on kaotanud usu nendesse lugudesse, mida meie tsivilisatsioon endale räägib. Me näeme, et maailm on astumas ökoloogilise kollapsi, materiaalsete olude halvenemise ning sotsiaalse ja poliitilise lagunemise ajastusse. Me tahame, et meie kultuuri vastus peegeldaks seda reaalsust, mitte ei püüaks sellest mööda vaadata.“ Kirjeldatud tundmused viisid ta 2016. aastal Brexiti leeri. Kingsnorthi jaoks on Euroopa Liit „määratu, ebademokraatlik bürokraatia, mis püüab juhtida kolmekümmet maad ühest linnast. Ma pooldan instinktiivselt väiksearvulisi inimgruppe, kes püüavad oma elu ise korraldada. Demokraatia töötab vaid siis, kui see on maa- ja inimlähedane.“
Mina jõudsin Kingsnorthini läbi kolme Tähenduse teejuhtides eelnevalt tutvustatud mõtleja. Lehe avanumbris intervjueeritud meediaplatvormi Rebel Wisdom asutaja David Fuller vestles Kingsnorthiga aasta alguses. Mõned nädalad hiljem rääkis Kingsnorth Charles Eisensteiniga (Tähenduse teejuhid nr 2, „Üksi pole võimalik terve olla“) ja kevadel Mark Vernoniga (Tähenduse teejuhid nr 14 „Tegelik tervenemine algab purgatooriumis“). Nimetatud kolme vestluse keskseteks teemadeks olid paganlus, kristlus, pandeemia ja käimasolev suur transformatsioon.
Nooruses radikaalse keskkonnaaktivistina alustanud Kingsnorth flirtis vahepeal uuspaganliku Wicca usundiga. Paar aastat tagasi astus ta endalegi ootamatult Rumeenia Õigeusu Kirikusse. David Fulleri usutlus Paul Kingsnorthiga kandiski pealkirja „Paganast kristlaseks“. Sel aastal avaldas Kingsnorth oma kulu ja kirjadega esseekogumiku „The Vaccine Moment“, kus ta kritiseeris teravalt ülemaailmse partei- ja majandusaktiivi türanlikku koroonapoliitikat. Sarnaselt Charles Eisensteiniga peab Kingsnorth pandeemiat – või õigemini küll meie reaktsiooni sellele – apokalüptiliseks momendiks. Ma kasutan siin sõna „apokalüpsis“ selle esialgses tähenduses. See ei viita mitte maailmalõpule, vaid ’katte eemaldamisele’ – hetkele, mil pikka aega pinna all varjus olnud jõud end järsku ilmutavad. „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut, nad kõik kujutavad endast vaid varasemate trendide võimendatud vorme,“ kirjutab Charles Eisenstein. Suur osa nii Kingsnorthi kui ka Eisensteini loomingust ongi pühendatud eelnimetatud varasemate trendide kirjeldamisele ja lahkamisele.
enneolematu biojulgeolekurežiim, millega valitsused viirusele reageerisid; sellega kaasnenud massitsensuur meedias, vaktsiinipassid ja üleüldise järelenuuskimise normaliseerumine; sotsiaalmeedia hiidude katsed jõustada üks ja õige arusaam kõikides peaküsimustes; süvenev poliitiline polariseerumine; järjest vähenev usaldus meie tähtsamate institutsioonide vastu; tarneahelate kollaps; eelolev toidunappus; sõda Euroopas.“
Paljudes Kingsnorthiga viimasel ajal tehtud intervjuudes ongi esiplaanil tema omajagu kõmu tekitanud pöördumine kristlusesse. Kingsnorth on sellest ise kirjutanud oikumeenilise ajakirja First Things veebilehel avaldatud suurepärases artiklis „The Cross and the Machine“. Mina valisin oma intervjuus pisut teise nurga ja keskendusin suurele transformatsioonile. Sellest räägib Kingsnorth oma paar kuud tagasi kirjutatud samavõrd heas loos „What Progess Wants“, mille võib leida tema Substacki lehelt „The Abbey of Misrule“.
Kingsnorth kõneleb lõkke ääres oma sõbraga olukorrast maailmas. „Me jõudsime kahe viimase aasta monumentaalsete sündmusteni. Me küsisime: mis on muutunud? ja kuidas see on muutnud meid? Me olime mõlemad nõus, et juhtunud on midagi suurt, kuid kumbki meist ei saanud sellele hästi küüsi taha. Pinnapealsed muutused olid muidugi silmnähtavad: enneolematu biojulgeolekurežiim, millega valitsused viirusele reageerisid; sellega kaasnenud massitsensuur meedias, vaktsiinipassid ja üleüldise järelenuuskimise normaliseerumine; sotsiaalmeedia hiidude katsed jõustada üks ja õige arusaam kõikides peaküsimustes; süvenev poliitiline polariseerumine; järjest vähenev usaldus meie tähtsamate institutsioonide vastu; tarneahelate kollaps; eelolev toidunappus; sõda Euroopas.“
/nginx/o/2022/08/19/14770026t1hf75a.jpg)
...
Mul on väga hea meel sinuga vestelda. Su kirjutised on olnud mulle viimasel aastal oluliseks inspiratsiooniallikaks. Mul on olnud tunne, et sa väljendad mu mõtteid paremini, kui ma seda ise suudan.
Seda on mulle öelnud päris paljud. Küllap on üsna suur hulk inimesi jõudnud omapäi sarnastele järeldustele.
Meiega pandi toime hiiglaslik tehnoloogiline eksperiment. Viimase kahe aasta kõige olulisemaks tagajärjeks on minu arvates see, et suur osa inimestest on kaotanud oma valitsustesse igasuguse usu. Ma mõistan täiesti, miks hullumeelsetel vandenõuteooriatel oli nii hea minek, sest kõik ümberringi toimuv oli nii absurdne ja tundub tagasivaates veel absurdsem.
Kuidas sa ise kahe viimase aasta sündmused kokku võtaksid?
See oli hull aeg. Veel viis aastat tagasi poleks keegi midagi sellist suutnud ette kujutada. Iirimaal, kus ma elan, olid ühed Euroopa rangeimad lukustamismeetmed. Need neelati suhteliselt vaikselt alla, sest suurem osa iirlastest on üsna taltsad ja teevad seda, mida valitsus neile ütleb. Mu enda jaoks oli riigi totalitaarne tervishoiupoliitika ja meedia kuulekus väga rahutust tekitavad. Me elasime kuus kuud vaktsiinipassidega. Vaktsineerimata kodanikud tõrjuti ühiskonnaelust pea täiesti välja. Pea iga päev kutsuti meid mõnes juhtkirjas fašistideks või konspiratsiooniteoreetiku-teks.
Kokkuvõttes rõhutaks ma kahte momenti. Esiteks kasutasid kõik valitsused viirust võimalusena tugevdada kontrolli oma rahva üle. Teiseks on selge, et koroonakriisis rakendatud tehnoloogilisi lahendusi hakatakse edaspidi tarvitama ka teistel eesmärkidel ning seda tehakse ülemaailmses mastaabis. Mitte kellelgi pole aimu, kuhu see kõik võib viia. Meiega pandi toime hiiglaslik tehnoloogiline eksperiment. Viimase kahe aasta kõige olulisemaks tagajärjeks on minu arvates see, et suur osa inimestest on kaotanud oma valitsustesse igasuguse usu. Ma mõistan täiesti, miks hullumeelsetel vandenõuteooriatel oli nii hea minek, sest kõik ümberringi toimuv oli nii absurdne ja tundub tagasivaates veel absurdsem.
See kõik toimus pealispinnal. Millised jõud liigutavad aga end sinu arvates sügavamal?
See on kõige olulisem küsimus. Mul on pikka aega olnud tunne, et meil on tegemist spirituaalse kriisiga. Mulle see mõiste eriti ei meeldi, aga ühtegi paremat mul ka praegu pähe ei tule.
Kuidas sa seda teiste sõnadega selgitaksid?
Sõna „spirituaalne“ kätkeb minu jaoks eelkõige suhteid, mida võib nimetada ka religioosseteks. Siin on jutt meie vahekorrast oma planeedi, üksteise, teispoolsuse ja Jumalaga. Seda muidugi juhul, kui te usute, et Jumal on olemas. Ma olengi viimasel veerandsajal aastal kirjutanud valdavalt meie purunenud suhetest looduse ja üksteisega. Läänemaailmaga on minu arvates midagi väga valesti ja mu meelest on tegemist just nimelt spirituaalse kriisiga. Kui ma vaatan viirusele või käimasolevale kultuurisõjale, siis tundub mulle, et tegelikud probleemid asuvad poliitilisest või majanduslikust tasandist palju sügavamal. See on ka põhjus, miks me ei leia neile poliitilisi ega majanduslikke lahendusi.
Me arvame, et me oleme püramiidi tipus, et peale meie pole midagi. Ajaloos pole olnud veel ühtegi ühiskonda, kus oleks arvatud, et eksisteerib ainult materiaalne sfäär. Mulle näib, et laiemas plaanis leiab praegu aset materialistliku maailmavaate suur kokkuvarisemine. Ma pean seda täiesti ilmseks. Kuivõrd ma ei suuda aga kirjutada sellest teadusartiklit, siis kõlab mu jutt paljude jaoks ebauskliku jampsina. Ma ei saa sinna midagi parata.
Ma avastasin su artiklist enda jaoks Itaalia filosoofi Augusto Del Noce. Kuidas sa temani jõudsid ja mida tema meile räägib?
Ta tõlgiti inglise keelde suhteliselt hiljuti, seetõttu ei ole ta eriti tuntud. Ta esseekogumik kannab pealkirja „The Crisis of Modernity“. See annab sulle ettekujutuse, millest jutt käib. Ta on huvitav ja mitmekülgne filosoof, kelle vaateid pole lihtne lühidalt kokku võtta. Kui ma seda siiski teha püüan, siis ma ütleksin, et Del Noce arvates on moodsas läänes religiooni koha sisse võtnud poliitika – eelkõige revolutsiooniline poliitika.
Nii kristlust kui moodsat poliitikat hoiab käigus tahe muuta maailma. Kui me vaatame praegust kultuurisõda, siis näeme seal suurt hulka puritaanlikke ja fanaatilisi inimesi, kes teavad täpselt, mismoodi maailm peaks välja nägema ning kellel on õigus ja kellel mitte. See kujutab endast kõikvõimalike moralistide kirglikku ristisõda, mis on oma loomult väga religioosne. Kuivõrd selles puudub aga Jumal, siis puudub selles ka armastus. Selles pole midagi, mis oleks meist kõrgemal. Me üritame maailma pidevalt poliitika, filosoofia ja revolutsiooni abil uueks luua, aga see ülesanne käib meil üle jõu.
Lääne kodanikuühiskond on kasvanud kiriku ja ilmaliku võimu vahelises pingeväljas. Nüüd, kus kõik on ühtäkki ilmalik ja poliitiline, oleme paradoksaalsel kombel jõudnud omalaadsesse uude teokraatiasse, kus meediakirik õnnistab ilmaliku võimu totalitaarseid meetmeid ja valitsused jõustavad radikaalsete aktivistide pööraseid fantaasiaid. Mis sa sellest mõttest arvad?
Minu meelest peaksime siin kõigepealt küsima: mida lääs endas üldse kujutab? Kõige parema vastuse on siin minu arvates andnud Inglise ajaloolane Christopher Dawson, kes kirjutas raamatu „Religion and the Rise of Western Culture“. Dawsoni sõnul saame läänest rääkida ainult tänu katoliku kirikule, sest see oli ainus institutsioon, mis kõik need eripalgelised ja omavahel pidevalt sõdivad maad kuni reformatsioonini ühe mütsi all hoidis. Reformatsioon tegi sellele ühtsusele lõpu. Usupuhastusele järgnes valgustusliikumine, millest kasvas omakorda välja liberalism, mida võib pidada protestantismiks ilma kirikuta. Mõnda aega näis selline asjakorraldus töötavat, sest Euroopa riigid olid laias laastus homogeensed ja elasid oma kuhtuvast kristlikust pärandist.
20. sajandil killustusid Euroopa ühiskonnad aga piirini, kus liberalismil kadus jalgealune. Meil puudub arusaam jagatud väärtustest, seetõttu pole meil ka ühist tõetunnet. Järele on jäänud ainult jutt indiviidi õigustest. Siin me nüüd olemegi. Meist on saanud atomiseeritud indiviidide kuhil, mille suurfirmad aegamisi endasse imevad. Ainus asi, mis meid veel kuidagi koos hoiab, on lähiminevikust päritud uskumus, et majandus peab kasvama. Muus osas ei suuda me kokku leppida enam isegi selles, kes on mees, kes on naine või mis on bioloogia. Selline ühiskond ei saa kaua koos püsida. Me ei jõua kuidagi kokkuleppele, sest meil ei ole ühtset arusaama isegi sellest, millest me üldse räägime. Seda ma spirituaalse kriisi all silmas peangi.
Teine autor, kellele sa oma artiklis viitad, on Ivan Illich. Mulle pakkus huvi tema mõte, et praegune ajastu ei ole mitte postkristlik, vaid väga kristlik. Kuidas me sellest aru peaksime saama?
Illich kirjutab, et kuigi me oleme Kristuse kõrvale jätnud ja ei usu enam Jumalat, on meie põhiväärtused endiselt kristlikud. Ta on siin ühel meelel Del Nocega, kes väidab, et meie kirglik religioosne impulss on suunatud lihtsalt teise kanalisse. Illichi arvates algas see protsess juba keskajal. Kristuse sõnum rääkis vaistlikust armastusest. Kirik hakkab seda aegamööda reegliteks kodifitseerima, nii et sundimatu armastuse asemele tulevad moraali käsulauad. Kui kirik oma mõju kaotama hakkab, võtab selle rolli üle riik. Praegu kantseldab meid riik, see kirjutab meile ette, mida me tohime öelda ja mida mitte ning kuidas me üksteisega suhtlema peame. Ta on seda mingil määral muidugi alati teinud, aga nüüd on ta võtnud üle veel ka kiriku moraalse rolli. Nii et praegune kultuurisõda on pinna all suuresti ususõda.
Praegune atmosfäär on tõesti üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne. Selles kõiges puudub kristlik võime andestada – see ongi põhiprobleem. Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat
Mulle tundub ka, et õhkkond meie ümber muutub järjest puritaanlikumaks ning et lähimat paralleeli praegustele sündmustele tuleb otsida 17. sajandi suurtest usukonfliktidest.
Mulle näib ka nii. On tähelepanuväärne, et suur osa praegusest radikaalsest vasakpoolsest ideoloogiast saab alguse Ameerikast, mis on väga puritaanlik maa. Veelgi enam, selle ideoloogia kasvulavaks on suuresti USA idarannik, kus puritaanid 16. sajandil randusid.
Praegune atmosfäär on tõesti üha puritaanlikum. Tuleb öelda õigeid asju ja kui keegi seda ei tee, siis peab ta avalikult vabandama jne. Selles kõiges puudub kristlik võime andestada – see ongi põhiprobleem. Meie ümber toimuv meenutab tõesti üha enam Inglise kodusõda, usupuhastust ja Kolmekümneaastast sõda. Valitseb hoiak, et me peame möödaniku plekid oma kultuurilt maha pesema. Selles kõiges on tunda ususõja energiat. Mina tunnen seda küll nii. Mingis mõttes jõuame siin Illichi argumendi juurde tagasi – me ei ole sugugi postkristlikud, vaid käitume nagu Inglise kodusõja ümarpead ja kavalerid.
/nginx/o/2022/08/19/14770027t1h8b39.jpg)
Mulle meenub siinkohal Paul Delaroche’i maal, kus Cromwell vaatab Charles I surnukeha. Martin Malia kirjutab oma „Ajaloo vedurites“, et kuninga tapmisele järgnes millenaristlike sektide plahvatuslik kasv. Suur osa neist maabus lõpuks Ameerika idarannikul.
Ma mäletan ka seda maali. Kui kuningas hukatakse, pääsevad liikvele jõud, mida keegi ei oska ette näha. Seda võib vaadata ka laiemalt. Iga kultuuri südamikus on troon ja sellel troonil on keegi või miski. Keskajal istus seal Kristus. Nüüd oleme ta sealt minema peletanud, ent troon ei jää tühjaks. Mis tuleb asemele? On see Mina? Raha? Antikristus? Materialism? Mis see on? Me kummardame niikuinii midagi. Ja kui see midagi ei tule Jumalalt ja ei tõsta meid kõrgemale, siis kisub see meid paratamatult madalamale. Kui me oma kultuuri troonil istuva ideaali kõrvale tõukame, vallandub tohutu energia, mida ei kontrolli keegi. Mulle tundub, et Ameerikas on midagi sellist just praegu käsil. Mul on hea meel, et ma seal ei ela
Paistab tõesti, et seal on liikvele läinud võimsad väed. Õhus oleks justkui midagi teise reformatsiooni taolist?
Reformatsiooni puhul on märkimisväärne see, et see algas ju võrdlemisi tagasihoidlikest kirikureformi eesmärkidest. Õige pea tõusid selle kiiluvees aga esile liidrid, kes tahtsid katoliku kirikust üldse lahti saada ja kuulutasid, et paavst on Antikristus. Tagajärjeks oli aastakümneid kestnud määratu radikalismi ja vägivalla plahvatus.
Nüüd, kus liberalism on troonilt tõugatud, on samuti kõik võimalik. Lisaks leiame end tehnoloogilise revolutsiooni keskelt. Selles osas on ka praegune olukord sarnane 16. sajandiga, kui kasutusele võeti trükipress ja teised põhjapanevad uuendused. Digitaalne tehnoloogia on meid sõna otseses mõttes koloniseerinud. See on muutnud seda, kuidas me mõtleme, kuidas me elame ja käitume. Mulle tundub, et mitte ükski varasem tehnoloogiline revolutsioon pole muutnud ühtegi ühiskonda nii palju nii lühikese aja jooksul.
Eriti ohtlik on see, et meil on tohutu tehnoloogiline võimekus, aga puudub igasugune ühiskondlik sideaine. See on väga ainulaadne situatsioon. Veel kümme aastat tagasi poleks hiljuti rakendatud totalitaarsed meetmed tehniliselt võimalikud olnud. Pandeemia näitas seda, et kui midagi müüakse tervise ja turvalisuse sildi all, siis läheb peaaegu kõik loosi.
Mulle torkas su artiklist silma veel teinegi Del Noce intrigeeriv mõte: kaks Teise maailmasõja järgse epohhi revolutsioonilist mootorit on olnud stsientism ja seks. Räägi sellest palun natuke lähemalt.
Ei ole kahtlust, et seksuaalrevolutsioon on põhjapanevalt muutnud meie suhtumist seksi, oma kehasse ja vabadusse. Kõnealused muutused algasid juba üle-eelmise sajandi viimasel kümendil ja kulmineerusid läänes 1960-ndatel aastatel. Seejärel tekkinud kõikelubatavuse ühiskonnas visati varasemad seksi ja abielu korraldanud reeglid üle parda. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus me ei suuda enam mehe ja naise vahel vahet teha. Veel viis aastat tagasi oleks see tundunud täiesti hullumeelsena. Nüüd esitatakse seda meile uue normaalsusena ja kes teab, mis siin veel varuks on.
Minu arvates on midagi väga kõnekat selles, et 20. sajandi radikaalsed individualistid on keskendunud ainuliselt seksuaalsele vabadusele. See püüdlus on killustanud kõik ühiskondlikud struktuurid alates rahvusest kuni perekonnani ja tõmmanud tähelepanu kõrvale majandussuhetelt ja ülemklassilt. Seksi kasutatakse kõikvõimalike asjade müügiks. Nüüd on sellesse tõmmatud ka lapsed. Tegemist on omalaadse radikaalse pentsiku religiooniga, mis väljendub kujukalt paraadides, kus pühitsetakse kõikvõimalikke seksuaalseid eelistusi ja tunge. Vikerkaarelipule lisandub iga kuu mõni uus riba, sest rõhutud seksuaalvähemusi tuleb pidevalt juurde.
Väita, et kellegi suguiha pole põhjust avalikult pühitseda, tähendab patustada nüüdisaegse suurima moraalse dogma vastu. Ajalooliselt on tegemist reaktsiooniga kristluse – ja teiste religioonide – rangetele seksitabudele. Oleme kõik keelud aknast välja visanud ja arvame, et maailm on nüüd parem paik. See ei ole aga nii, sest katkematud gay-paraadid ei hoia ühiskonda koos, need ei hoia koos ka perekondi. See ei ole terve keskkond, kus kasvatada oma lapsi. Ma näen, et üle võlli aetud seksuaalrevolutsioon kutsub praegu kõikjal esile vastureaktsiooni, seda ka noorte hulgas.
Minu arvates on midagi väga kõnekat selles, et 20. sajandi radikaalsed individualistid on keskendunud ainuliselt seksuaalsele vabadusele. See püüdlus on killustanud kõik ühiskondlikud struktuurid alates rahvusest kuni perekonnani ja tõmmanud tähelepanu kõrvale majandussuhetelt ja ülemklassilt. Seksi kasutatakse kõikvõimalike asjade müügiks. Nüüd on sellesse tõmmatud ka lapsed.
Mis sa teise mootori kohta ütled?
Stsientism peab teaduslikku maailmavaadet ainsaks legitiimseks käsitlusviisiks. Teaduse eesmärgiks on välja selgitada, kuidas materiaalne maailm töötab. Stsientismi puhul on tegemist arusaamaga, et olemas on ainult asjad, mida saab arvuliselt mõõta. Kui midagi ei saa teaduslike protseduuride käigus mõõta, siis seda pole olemas. Kuivõrd religiooni ei õnnestu laboratooriumis nõela alla kinnitada, siis on tegemist kergeusklikele mõeldud jampsiga.
Laiemas plaanis on meil stsientismi näol tegemist osaga utilitaarsest ratsionalistlikust maailmavaatest, mis on olnud alates valgustusajastust meie de facto religioon. Radikaalne individualism on välja kasvanud just sellest kännust, sest kui transtsendents on olematuks kuulutatud, jääb alles vaid materiaalne siinpoolsus, mida me kasutame oma maiste ihade rahuldamiseks.
Mulle paistab, et meie utilitaarse ratsionalistliku religiooni teoloogiliseks südamikuks on majandusteadus. Mis sa sellest mõttest arvad?
Nii võib mõelda küll. Kui me oleme loobunud transtsendentsi ideest, kui me ei usu, et olemisel on mingi meist väljapoole jääv mõte, siis on ainsaks järelejäänud sisukaks eesmärgiks parandada inimeste elujärge siin ja praegu. Majandusteadus, mis rõhutab mõõdetavust ja materiaalsust, sobib sellesse skeemi suurepäraselt. Majandusteadus, stsientism, kehalised naudingud ja... revolutsioon on peamised vahendid, millega anda nendes oludes masside elule tagasi mingi tähendus. Tähenduse tuumaks on veendumus, et inimeste aineline elujärg peab olema järjest parem.
Kas sõnadele „vasak-„ ja „parempoolne“ on sinu arvates viirusejärgses maailmas veel mingi sisu jäänud? Mul endal on nende vahel järjest raskem vahet teha.
Covid tõi paljud asjad päevavalgele. Üks olulisemaid nendest puudutas just vasakpoolseid. Tavaliselt oleme pidanud loomulikuks, et vasakpoolsetele teeb muret korporatsioonide ja riigi kokkukasvamine ja võimumonopol, tsensuur meedias ja muud asjad, millest nad on aastaid rääkinud. Ühtäkki pooldasid nad neid kõiki. Ma olin rabatud, kui nägin, et mu vasakpoolsed sõbrad kaitsesid Pfizeri võltsitud katseandmeid, Justin Trudeau samme veokijuhtide vastu ja vaktsiinipasse ning kutsusid üles tõhustama tsensuuri sotsiaalmeedias. Mul oli seda esialgu väga raske uskuda. Minu arvates näitas see eelkõige seda, et vasakpoolsed on suurkorporatsioonidega rahu teinud.
Tagasivaates on muidugi lihtsam näha, et nende mõistete hägustumine algas juba ammu. Parempoolsed kaitsesid kunagi traditsioone ja kuningat, olid kultuuriliselt konservatiivsed jne. Vasakpoolsed olid seevastu revolutsioonilised või vähemalt reformistlikud. Nad esindasid või väitsid end esindavat töölisklassi ja võitlesid õiglasema ühiskonna eest. Tänaseks on see kõik muutunud. Parempoolsed on konservatismist lahti öelnud ning seisavad vabaturu eest. Vasakpoolsed on võtnud omaks 1960-ndate aastate radikaalse individualismi ja jätnud töölisklassi omapead. Nad on muutunud suhteliselt jõuka keskklassi liikumiseks, mis esindab sedasama progressiivset, teaduslik-ratsionalistlikku maailmavaadet, millest me täna ühe ja teise nurga alt oleme rääkinud.
Tavaliselt oleme pidanud loomulikuks, et vasakpoolsetele teeb muret korporatsioonide ja riigi kokkukasvamine ja võimumonopol, tsensuur meedias ja muud asjad, millest nad on aastaid rääkinud. Ühtäkki pooldasid nad neid kõiki. Ma olin rabatud, kui nägin, et mu vasakpoolsed sõbrad kaitsesid Pfizeri võltsitud katseandmeid, Justin Trudeau samme veokijuhtide vastu ja vaktsiinipasse ning kutsusid üles tõhustama tsensuuri sotsiaalmeedias.
Praegu näeme kõikjal Euroopas populistlike massiliikumiste jõulist esiletõusu. Nendesse kuuluvad inimesed vaatavad vasak- ja parempoolsete peale ja ütlevad: kumbki neist ei räägi midagi, mis haakuks minu kogemusega. Kumbki nendest liikumistest ei seisa minu eest ja kummalgi pole vastuseid ühelegi meie ees seisvale probleemile. Nad pakuvad meile järjest meeleheitlikumalt mittetöötavaid lahendusi. Nii et jah, need mõisted on ka minu jaoks oma sisu kaotanud. Praegu toimub suur ühiskondlike jõudude ümberpaiknemine.
/nginx/o/2022/08/19/14770030t1he267.jpg)
Ma olen mõelnud nii, et pandeemiaga alanud suure transformatsiooni kaugem eesmärk on panna meid kõiki uuesti palvetama. Kui see tõesti peaks nii olema, siis oleme praegu küll veel sadamast väga kaugel ja näeme koduteel veel korralikke orkaane.
Sa mõtled, et transformatsiooni eesmärk on tuua meid tagasi Jumala juurde?
Ma arvan, et seda mõtet võib ka nii väljendada.
Jah, ma olen ka samasse kohta välja jõudnud. Aleksandr Solženitsõn küsis oma Nobeli kõnes, kuidas said sellised asjad Venemaal juhtuda. Veel 1905. aastal elas vene liberaalne kodanlus rahulikult oma maamõisates, viisteist aastat hiljem leidis suur osa neist end bolševike surmalaagritest. Solženitsõn küsis endalt ja teistelt: kuidas said asjad niimoodi minna? Ta küsis seda ka oma vanaemalt, kes olevat talle vastanud: „Me oleme unustanud Jumala. Seetõttu see juhtuski.“ Solženitsõn ütles, et pärast viitkümmet aastat, pärast kõike seda, mida ta oli vahepeal lugenud ja kirjutanud, pärast kõiki filosoofilisi arutelusid ei oleks ta ise osanud sellele küsimusele paremini vastata.
Minu arvates on see väga huvitav perspektiiv. Ma olen otsinud oma kohta pikki aastaid ja paar aastat tagasi sai minust kristlane. Ma ei taha öelda, et ma pöördusin kristlusesse, sest mulle tundub, et ma olen alati olnud kristlane, kuid alles nüüd aru saanud, mida see tähendab. Nüüd, kus ma olen järjest rohkem mõistnud, kuidas kristlus meid on vorminud, olen ka mina jõudnud samale järeldusele. Meis on sügavale sissejuurdunud vajadus sirutada ennast Jumala poole, mis tähendab sisuliselt palvetamist. Seda ütleb sulle iga õigeusu munk: me oleme palvetavad olevused. See on inimese kõige iseloomulikum tunnus.
Kogu piiblilugu kujutab endast põhimõtteliselt meie katkematut võitlust Jumala vastu ja sellele järgnevat leppimist. Siin me nüüd jälle oleme. Võib-olla see on tõesti kogu asja eesmärk. Võib-olla me saame aru, mille me oleme kaotanud ja püüame selle uuesti üles leida. Mulle tundub, et me peame päris algusesse tagasi minema, sest praegu leiame end keset üleüldist varingut ning ainsaks asjaks, mis meile on jäänud, ongi palve. Mul ei ole mingeid poliitilisi lahendusi ja ma ei usu ka, et neid kellelgi oleks. Ma ei usu ka seda, et filosoofia meid sellest tupikust välja aitaks. Poliitikast ja filosoofiast tasub alati mõtelda, aga ma arvan tõesti, et me peame seekord oma juurte juurde tagasi pöörduma. Me peame hakkama palvetama, et kunagi alandlikult koju tagasi jõuda. Ühiskonnas tervikuna ei ole see seisukoht muidugi kuigi populaarne.
Minu arvates on see väga huvitav perspektiiv. Ma olen otsinud oma kohta pikki aastaid ja paar aastat tagasi sai minust kristlane. Ma ei taha öelda, et ma pöördusin kristlusesse, sest mulle tundub, et ma olen alati olnud kristlane, kuid alles nüüd aru saanud, mida see tähendab. Nüüd, kus ma olen järjest rohkem mõistnud, kuidas kristlus meid on vorminud, olen ka mina jõudnud samale järeldusele. Meis on sügavale sissejuurdunud vajadus sirutada ennast Jumala poole, mis tähendab sisuliselt palvetamist.
Ent ka mina ei arvanud, et minust saab kristlane. Ma ei tahtnud selleks saada. Ma näen praegu samasuguseid suundumusi paljude teiste inimeste juures. Toimumas on midagi suurt. Inimesed tulevad kirikusse tagasi. Üha rohkematel meist tekivad religioossed küsimused. Eriti just nooremad inimesed vaatavad enda ümber ringi ja aduvad, et ilmalikus loos ei klapi midagi. Nad tahavad uuesti Jumalat leida. See on väga huvitav. Saame näha, kuhu see kõik meid välja viib.
Ongi aeg viimaseks küsimuseks. Mul on Estonian Business Schoolis viiendat aastat „Oluliste raamatute“ kursusesari, mille raames me keskendume eeloleval sügisel Joseph Conradi romaanile „Lord Jim“. Mis sul selle kirjaniku või raamatuga kõigepealt ette tuleb?
Conradi puhul ongi vast kõige huvitavam tema arusaam tsivilisatsiooni haprusest. On väga märkimisväärne, et ta kirjutas sellest viktoriaanlikul ajastul, Briti impeeriumi tipus, kui kõik uskusid kaljukindlalt progressi. Täna on tsivilisatsiooni koorik lagunemas ja me näeme, mis meie jalge all märatseb. Seetõttu on Conrad just praegu väga oluline. Aga nagu ma ütlesin, ei ole ma teda kaua lugenud. Tegelikult tahaksin ma teda uuesti lugeda.
Ma lugesin Conradit viimati kaua aega tagasi. Küll aga meenub mulle, et kui me kirjutasime 2009. aastal oma Dark Mountain’i manifesti, siis me tsiteerisime kohe selle alguses Conradit. Ma arvan, et see oli lõik „Pimeduse südamest“, kus ta ütleb midagi sellist, et tsivilisatsiooni koorik on väga õhuke ja et selle all pulbitseb midagi pöörast ja metsikut. Me usume alati, et meie praegune tsivilisatsioon kestab igavesti, aga see ei ole nii, see pole kunagi nii olnud.
Conrad kirjutas „Pimeduse südames“ Aafrika koloniseerimise katsetest, püüdest istutada euroopalik elukorraldus sootuks teistsugusesse pinnasesse. Conradi puhul ongi vast kõige huvitavam tema arusaam tsivilisatsiooni haprusest. On väga märkimisväärne, et ta kirjutas sellest viktoriaanlikul ajastul, Briti impeeriumi tipus, kui kõik uskusid kaljukindlalt progressi. Täna on tsivilisatsiooni koorik lagunemas ja me näeme, mis meie jalge all märatseb. Seetõttu on Conrad just praegu väga oluline. Aga nagu ma ütlesin, ei ole ma teda kaua lugenud. Tegelikult tahaksin ma teda uuesti lugeda.
Kuivõrd kolonisatsioon juba jutuks tuli, siis meenus mulle veel üks lõik su artiklist, mida me siin täna arutanud oleme. Sa ütled seal, et kolonisaatorite eesmärk on olnud kõikjal alati ühesugune, nad on püüdnud koloniseeritavad oma kultuuripinnasest lahti kiskuda. John Gray on samuti kirjutanud, et 20. sajandil põrkus kolonisatsioonilaine Aasiast ja Aafrikast tagasi ning tabas Hitleri ja Stalini koonduslaagrite kujul metropoli ennast.
Sellest on kirjutanud ka Ameerika kirjanik Robert Bly, kes avaldas 1990-ndatel aastatel raamatu „The Sibling Society“. Bly kirjutas, et Ameerika on end ise koloniseerinud. Selle kultuurieliit rakendab oma rahva suhtes samasugust taktikat nagu kolonisaatorid kasutasid paar sajandit tagasi Ameerika põlisrahvaste peal: kultuuripärandi hävitamine, lugude ümberkirjutamine, esivanemate religiooni põlu alla panemine jne. Ta ütles, et Ameerika on esimene maa ajaloos, mis on end ise koloniseerinud. Mulle tundub, et see on just see, mida lääs endaga praegu teha üritab. Selles on midagi ajaloo irooniast või kättemaksust. Me teeme samu asju, mida me tegime kunagi teistele rahvastele, nüüd iseendale. Meil ei ole enam ettekujutust sellest, kes me oleme. Siin on taas tegemist spirituaalse küsimusega. Me ei tea, kes me oleme enne, kui me ei tea, keda me kummardame. Mina arvan igatahes nii.