MercA: perspektiivne, sest teostamatu

Foto: Markus Tamm, fotograaf Remo Tõnismäe

Lapsepõlves ajas sõna “perspektiiv” mind pisut kohtlaselt itsitama, samamoodi nagu “persikudki” – tuletasid meelde kehaosa, mille nime polnud sünnis viisakas seltskonnas suhu võtta. Teatud rakursi alt kaedes on ka tagumik üks ehe näide perspektiivist: koonduvad ka harkis jalad ühte punkti nagu sirged raudteerööpad silmapiiril.

Venelastel on palju laule rongidest. Nujaah, eks see ole ka ainus taskukohane transpordivahend, mis inimesi enam-vähem kindlalt soovitud sihtkohta viib, kuigi neil on ka ütlemine: Seal, kus lõpeb mõistus, hakkab raudtee. Rongiga sõites avanevad su ees uued perspektiivid. Kas perspektiiv on mõistusevastane?

Minu isa oli raudteelane. Põhiliselt küll kohalike elektrirongide peal, sestap sõitsime suviti Klooga-Randa täistuubitud vaguni asemel lahedamas veduris. Vaatad sealt ülbelt ülalt alla, kuidas rong oma rööpaid neelab nagu kaht ilmatupikka makaroni, aga endal on kõht inimesi täis.