Jaan Kalda: perspektiiv ja projektsioon

Foto: Markus Tamm, Karl-Kristjan Nigesen

Mõistet „perspektiiv“ võib füüsikas interpreteerida vähemalt kahel moel. Esiteks, kolme- ja enamamõõtmeliste objektide projitseerimisel kahemõõtmelisele pinnale sõltub tulemus projitseerimise viisist. Teiseks, protsesside vaatlemisel sõltub see, kuidas me näeme neid kulgemas, vaatepunktist ja taustsüsteemist. Mõlemad asjaolud on füüsika jaoks väga olulised. Näiteks pani taustsüsteemide võrdlusest lähtuv analüüs 17. sajandi lõpus aluse Newtoni mehaanikale ja 20. sajandi alguses üldrelatiivsusteooriale. Allpool keskendume aga projitseerimise rollile füüsikas.

Kõige loomulikumal moel toimub projitseerimine tähistaevas, mille objektid on nii kaugel, et silm ei suuda määrata kindlaks nende kaugust ning esimese hooga suudame tuvastada vaid suuna. Seega toimub nähtu projitseerimine automaatselt taevasfäärile – kujuteldava hästi suure raadiusega kera sisepinnale. Nagu ikka sõltub nähtu meie asukohast, mis muutub ajas seetõttu, et Maa tiirleb ümber Päikese. Seetõttu liiguvad lähemad tähed kaugemate suhtes näiliselt, muutuste perioodiks on üks aasta; antud nähtust nimetatakse tähe parallaksiks. Näiv asukoha muutus on aga nii väike – isegi meile lähimate tähtede puhul alla ühe kaaresekundi –, et selle suutis ära mõõta Friedrich Bessel alles 1862.