L, 1.10.2022

Kristel Pappel: mäng aja ja ruumiga

Kristel Pappel
, muusikateadlane
Kristel Pappel: mäng aja ja ruumiga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Markus Tamm, fotograaf Harry Liivrand

Suvi on festivalide aeg ja paljudel neist on ainuvalitsev või kesksel kohal ooper: festivalid Salzburgis ja Bayreuthis, Aix-en-Provence’is ja Bregenzis, Saaremaal ja Pirita kloostris… Nii kogeme lõpmatult variante, kuidas tõlgendada ooperit või (eriti uute ooperite puhul) milles on nähtud tema olemust ja ülesannet. Aga millise perspektiivi annab meile ooper? Ja mis on ooperi perspektiiv?

Ooperit iseloomustab algusest peale tema paljude elementide hulgas pinge uue ja vana vahel, sõna ja heli vahel, samuti piduliku raami ja seda ületava sügavama tähenduse ehk teise plaani vahel. Ooperi tekkides renessansi ja baroki piiril püüti Firenze haritud ringkondades õigupoolest ju taastada vana, s.t antiiktragöödiat, kasutades sealjuures aga uusimat muusikalist printsiipi – soololaulu kirjapandud bassi ja improviseeritud akordide saatel. Ooperi esitamine pulma- või sünnipäevapidustustel polnud üksnes meelelahutus, vaid võis kätkeda hoopis ulatuslikumat, sageli filosoofilist ideed. Shakespeare’i põlvkonnakaaslane, ooperižanri üks alusepanijatest Claudio Monteverdi kirjutas Mantova õpetlaste tellimusel hertsogi sünnipäevaks ooperi „Orpheus“, viievaatuselise „loo muusikas“ (favola in musica).

Märksõnad
Tagasi üles