Tiina Tammetalu: vabadus valida vaatepunkt

Foto: Markus Tamm, fotograaf Viktor Burkivski

Eelmise sajandi viimase kolmandiku alul, kui mina oma kunstiõpingutega alustasin, peeti kunstniku kujutamisobjektiks eeskätt meid ümbritsevat nähtavat, s.t päris maailma. Esimene konflikt, millega kujutaja (s.t mina ise) umbes 11-aastase lapsena, nähtavat maailma kujutades kokku puutusin, oli tõsiasi, et kujutada saab vaid kahemõõtmelisel pinnal – paber on tasapinnaline –, aga kujutada soovid sa ju hoopis enamat: kolmemõõtmelist ruumi ning asju ruumi sees. Sellel ruumil ja asjadel on aga lisaks kõrguse ja laiuse mõõtmele olemas kolmas mõõde – sügavus. Kuhu see paberil panna? Ja kuidas?

Meid juhendasid selles küsimuses pallaslastest ja noorematest kunstnikest õpetajad. Esimesed neist pagendati nõukaajal Tartu Lastekunstikooli ja Kunstikooli. Võib tekkida küsimus, miks pidi nii tugev kaardivägi nagu Pallase taustaga tegevkunstnikud tegelema kõige madalamal asuva kunstiastmega ja oma küünla vaka all hoidma. Tollaste olude tundja teab, teistele selgituseks: need eestiaegsed kunstnikud-haritlased olid ideoloogiliselt märgistatud kui kodanlik-formalistlik ennesõjaaegne element, kelle pedagoogilist tegutsemist kõrgemates õppeasutustes ja -astmetes takistati.