Vilen Künnapu: nägemus, visioon, perspektiiv

Foto: Markus Tamm, fotograaf Alberto Künnapu

Üliõpilaspõlves ja noore arhitektina olin üsna osav perspektiivijoonistaja. Tol ajal konstrueeriti perspektiivvaade kahe või enama fookusega, silmapiiri ja silmapunktiga ning see kujutas pilti, mis pidi väljendama maja või terve ansambli olemust. See meenutas veidi šamaanide tervendamist või tulevikunägemist. Šamaan saab nägemuse, kujundab selle visiooniks (perspektiiviks) ja viib siis nägemuse mõtte jõul ellu.

Sõna „perspektiiv“ võib tähendada ka tuleviku tunnetust, laiemat vaadet sellele, mis oli, mis on, mis tuleb. Mulle meeldib sellisel moel teha ka oma projekte, komponeerida maale, õpetada üliõpilasi, pidada loenguid või kirjutada artikleid. Praegune muutusterohke aeg vajabki intuitiivsemaid ja suurest tervikust lähtuvaid lahendusi.

Eelmisel sügisel võtsin Tallinna Tehnikakõrgkooli neljanda kursuse üliõpilastega ette Estonia teatri laiendamise projekti. Tahtsime kontrollida, kas uue nõuetekohase ooperilava ja saali kavandamine vana teatri kõrvale oleks võimalik ja mis juhtuks sealse linnaruumiga. Veidi asja sees olles avastasime hämmastusega, et selles peituvad hoopis suuremad ja vägevamad jõujooned kui lihtsalt ühe uue vaatesaali loomine.