juhtkiri ⟩ Kaie Metsla: kohtumine katuseterrassil

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Tähenduse teejuhtide teise hooaja lõpunumbri juhtteemaks on ilu. Mõte teha intervjuu Orissaarest pärit noore kunstniku Saara Väliga tekkis mul pea aasta tagasi. 20-aastane Saara õpib täna Firenze Kunstide Akadeemias.

Kui ma intervjuu ajal palusin Saaral nimetada teda inspireerinud vanu meistreid, vastas ta: “Kui ma ühe kindla kunstniku välja peaksin tooma, siis on see siinsamas Firenzes sündinud ameeriklane John Singer Sargent. Ta on minu arvates tõeline tipp.“

Just Sargent on kunstnik, kes maalis 1884. aastal ühe kuulsaima portree Auguste Rodinist. Rodini elust jutustav romaan „Alasti tulin ma“ oli see, mida mina Saara vanuses lugesin. See romaan jättis mulle sügava mulje. Auguste Rodini peetakse üheks suurimaks Prantsuse skulptoriks läbi aegade. Kui ta sai 35-aastaseks, otsustas Rodin Pariisist lahkuda ja tutvuda Itaalia renessansiaja kunstiga. Teda huvitasid eelkõige Michelangelo ja Donatello tööd. Oma Itaalia reisi ajal külastas ta loomulikult Firenzet. Nii Firenze mõjust kui ka Donatellost räägib tänases lehes ka Saara. Saara elab ja õpib täna samas mõjuväljas, mida läks Itaaliasse otsima Rodin. Prantsuse skulptor toonitab oma kunstnikutestamendis noortele ilu preestriteks pürgijatele, et vanu meistreid tuleb austada, armastada ja imetleda ning et imetlus on kujunevale andele nagu sõõm hüva veini. Ta rõhutab, et minevikupärand on oluline just seetõttu, et selle sündimisel on vanad meistrid jumaldanud loodust ja suutnud selles peituva tõe oma töödesse panna. „Olgu loodus teie ainus jumalus. Usaldage teda jäägitult. Uskuge, looduses pole midagi inetut, seepärast olge talle truud ja ohjeldage oma ambitsioone,“ manitseb Rodin.

Mulle tundub, et me oleme tehnokraatia võidukäigu ajastul loodusest võõrandumise nimel tublisti pingutanud. Me otsime ilu, aga oleme seda üha vähem võimelised märkama. Oleme eemaldunud nii loodusest kui loomulikkusest ja loonud endale hukutavad iluideaalid. Mina saan psühholoog Aleksander Pulveri tänasest artiklist aru nii, et 19. sajandi viimasel veerandil kehtestasid lääne psühholoogias end Prantsuse filosoofilt René Descartes’ilt päritud mehhanitsislikud meetodid. Nii nagu füüsikas, muutusid ka hingeteaduses ideaaliks korratavad ja mõõdetavad eksperimendid. Üheks ilmekaks näiteks on siin Gustav Fechner, kelle „Vorschule der Ästhetik“ ilmus 1876. aastal, mil Rodin oli just Itaaliasse jõudnud.

Minu jaoks on ilu lihtsustatult elu. Kus on elu ja sära, seal eksisteerib hing. Nii jõuan ma ringiga tagasi René Decartes’i juurde, kes ligi nelisada aastat tagasi keha, hinge ja vaimu kolmainsusest hinge minema oletas.

Katsetamine ja eksperimenteerimine on kahtlemata tänuväärne. Kui me kaotame aga selle käigus sideme oma esteetilise pärandiga, võib olukord muutuda eriti keeruliseks just noortele. Nende kujunev minapilt peab sel juhul toitu otsima üha uute eksperimentide tulemustest ja nende sünnitatud meelevaldsest ilumaailmast. „Sotsiaalmeedia poolt tekitatav keha düsmorfia takistab võimet suhtuda adekvaatselt iseenda kehasse, mis lisaks enesekindlusprobleemidele võib tuua kaasa ka iluoperatsioonide või protseduuridega liialdamise,“ kirjutab Hele-Mai Viiksaar lehe noortenurgas.

Minu jaoks on ilu lihtsustatult elu. Kus on elu ja sära, seal eksisteerib hing. Nii jõuan ma ringiga tagasi René Decartes’i juurde, kes ligi nelisada aastat tagasi keha, hinge ja vaimu kolmainsusest hinge minema oletas. Rääkisime sellest Saaraga kauni Firenze vaatega katuseterrassil, kuhu ta meid reisi lõpetuseks juhatas. „Kunstnikule on kõik kaunis,“ ütleb Rodin, „kunstniku terav silm avastab igas olendis ja igas esemes selle olemuse – sisemise tõe, mis aimub välise kesta alt. Ning see Tõde ongi Ilu ise. Õppige andumusega: kui leiate Tõe, olete leidnud ka Ilu.“ See kohtumine Firenze katuseterrassil oli ilus.