Kohtasin Saarat esimest korda 2018. aastal Aapo Puki Puise nina maalilaagris. Seal käib koos kirju seltskond – on päris algajaid, professionaalseid kunstnikke ja harrastajaid. Ühine huvi, hea korraldus, külalistemaja lahke pererahvas ja imekaunis loodus liidab kamba sõbralikult üheks. Üks tüdruk jäi mulle kohe silma. See oli Saara Väli, kes tollal oli alles kooliõpilane. Saara naeratas malbelt, oli väga sõbralik ja sümpaatne. Ta on sama vana kui minu lapsed.
Kui me, molbertid, taburetid, papid, pintslid ja värvid kaenlas, koplisse läksime ja seal maha istusime, eristus Saara teistest. Mulle meeldis, kuidas ta valis oma vaated ja need siis pildile jäädvustas, mulle meeldis tema värvide tonaalsus ja see, kuidas ta abstraktsete kujunditega äratuntava sarnasuseni jõudis.
Alates möödunud aasta sügisest õpib Saara Firenze Kunstide Akadeemias. Käisime tal mai algul külas. Saara näitas oma kooli ja me vestlesime lisaks joonistamisele ka ilust, müstilisest väest ja asjadest, mis talle olulised on.
...
Räägi palun alustuseks, kuidas sa kunsti juurde jõudsid.
Ma olen selle üle juurelnud. Olen pärit Orissaarest, isa tegeleb põllumajandusega. Vanemate kaudu puudub mul kunstiga justkui igasugune seos. Mulle lihtsalt meeldis joonistada, käisin lapsest saadik kõikjal ringi, pliiats käes. Või nagu öeldakse: ma sündisin pliiats käes.
On sul meeles hetk, mil ütlesid endale: nüüd ma hakkan selle asjaga põhjalikumalt tegelema?