Ülle Kauksi: kas sa ilu tuled mulle?

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Ärge ti illo unõhtagu-õi

laulu meelest minehtägu-õi

(kivisse raiutud tekst lauluema kuju kõrval Obinitsas)

Kuigi kirjutan seda arutlust eesti keeles, tuleb lugemisel arvestada lõunaeesti kultuuri põhja.

Kõigepealt ilu ehk ilo tähendab lõunas rõõmu ja laulu või vähemalt ilu sügavat seost nendega. Vana moodi ilo tegemine tähendab laulmist ka.

Olen isegi vahel laulnud regilaulu, mille tüübiks märgivad rahvapärimuse uurijad „Ilo sõidi jõkõ piteh“ (Ilu sõitis mööda jõge). Ilole tulevad vastu ja küsivad teda endale meeste hulk, naiste hulk, poiste hulk ja neidude hulk. Ilo ei lähe meeste hulka – neil põllud künda, ehitada, kauplemas käia, nad unustavad ilu teha. Tõepoolest seto meeste valmistatud tööriistad ja mööbel on väga lakooniliselt kaunistatud. Mõned uurded veimevakkadel, ei kirju vaalikurikatel ega mustreid mesipakkudel! Meeste mitmehäälne arhailine laul on õnneks meie päevini suust kõrvu ja kõrvast suhu edasi antud!