Tähenduse teejuhid on jõudnud uue juubelini. 2020. aasta septembris ilmunud esimese numbri juhtteema oli paradigma nihe. Sealt alates oleme käsitlenud kõige erinevamat ainest, hullumeelsusest ja sõltuvushaigustest, kooli alguse ja keskajani. Esmapilgul küllaltki eklektilise teemavaliku taga on siiski selge muster.
Rohkem kui kolmandik käsitletud küsimustest on pärit mu enda kahest viimasest tõlkeraamatust – „Teadus ja vaimne praktika“ ja „Kuidas minna edasi“. Teises ja kolmandas numbris kirjutasime meditatsioonist ja psühhedeelikumidest, neljandas palverännakutest ning pühapaikadest. Sel aastal on jutuks tulnud õppetunnid loomadelt (nr 16), palve (nr 18), spordi spirituaalne pool (nr 19) ja nüüd siis muusika vägi.
„Teadus ja vaimne praktika“ ning „Kuidas minna edasi“ on Briti bioloogi Rupert Sheldrake’i kaks viimast raamatut. Sel suvel 80-aastaseks saava autori sõnul jäävad need ka viimasteks. Lehe 11. numbris ilmunud intervjuus küsisin Sheldrake’ilt, miks ta need raamatud kirjutas. „Ma arvan, et läänemaailm on kultuurilises ja spirituaalses kriisis. Kristluse pikaajaline närbumine tähendab seda, et suurel osal pealekasvavast põlvkonnast puudub spirituaalsetest ja religioossetest traditsioonidest igasugune arusaam. Ma usun, et samal ajal tuntakse aga igapäevaelust kaugemale ulatuva mõõtme järele üha suuremat vajadust,“ sain ma vastuseks.
Kahes viimases raamatus tutvustab Sheldrake ühtekokku neljateist spirituaalset praktikat – antimaterialistlikku harjutust, mis on tema sõnul ühised pea kõikidele maailma religioonidele. Herluf Bidstrupi ja Jean Effeli karikatuuride peal üleskasvanud põlvkonna jaoks tähendab religioossus usklikkust. Usklik inimene on keegi, kes võtab tõsiselt kogu seda jama, millest me juba vähemalt sada aastat tagasi oleksime pidanud teaduse abil lahti saama. Sheldrake’i sõnul ei alga aga religioosne eluhoiak mitte piiblisse, koraani või toorasse raiutud dogmast, vaid isiklikust kogemusest. Vaimsed praktikad suurendavad taoliste kogemuste esinemise tõenäosust. Nende vahetu isiklik mõju sunnib meid oma tervemõistuslikkuse nimel ütlema lahti ilmalikust põhipostulaadist, mille järgi universum kujutab endast aatomite sihitut pöörist. Kui teil on kogemusi, mis ei mahu keskkooli looduslooõpikusse, siis peaksite rääkima oma arstitädiga, kinnitavad meile uudisteankrud. Sellise suhtumise taustal pole ime, et see, mida kümmekond aastat tagasi peeti peavooluks, on nüüd muutumas üheks sektiks paljude teiste seas.
„Teaduse ja vaimse praktika“ kuues peatükk on „Laulud, loitsud ja muusika vägi“. „Muusikat on peetud ülivõimsaks substantsiks,“ ütleb selle lehe intervjuus helilooja Erkki-Sven Tüür. Muusika on mänginud põhjapanevat rolli moodsa kosmoloogia kujunemisel. Üleminekul iidselt maailmapildilt uuele mängis olulist viiulit Kepleri kolmas seadus. Raamat, milles see seadus 1619. aastal ilmus, kandis pealkirja „Harmonices mundi“ („Maailma harmooniaõpetus“). Kepler teadis selleks ajaks, et planeedid liiguvad oma orbiitidel erineva kiirusega ja loovad sel kombel omalaadse helipõimingu. Kepleri kosmoloogias oli muusikaline harmoonia kogu maailmakorra ja planeetide liikumise aluseks.
Oma äsja lõppenud kursusel „Seitse eksperimenti“ näitasin ma muuhulgas kassipildiga slaidi (vt allolevat joonist). Pildialune lause 60-st mõistatuslikust juhtumist pärineb raamatu „Kuidas minna edasi“ teisest peatükist „Õppetunnid loomadelt“. Viimastel nädalatel on mu mõtted selle tubli kassi juurde jälle ja jälle tagasi pöördunud. Pole kahtlust, et ma olen viimase kümnekonna aasta jooksul konventsionaalsest makroökonoomikast päris kaugele triivinud. Ma võin oma põhimõttelise häälestusmuutuse võtta kokku kaunis lakooniliselt. Olen olude sunnil ja märkimisväärse kooliraha hinnaga hakanud pikapeale usaldama suurt neoplatonistlikku filosoofi Plotinost, kes kinnitab meile: „Kõik hingab koos.“ Sama pealkirja kandis Tähenduse teejuhtide üheksandas numbris ilmunud intervjuu USA kultuuriloolase Richard Tarnasega.
