E, 27.06.2022
intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Erkki-Sven Tüüriga: Cantus firmus
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn
Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula intervjuu Erkki-Sven Tüüriga: Cantus firmus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

cantus 1) laulmine; laul (inimese ja lindude kohta); 2) helid, muusika; 3) loits, nõiasõna; 4) ennustus; 5) luule.

firmus 1) kindel, tugev, kõva; 2) füüsiliselt tugev, jõuline, tubli, terve; võimas, vägev; 3) toitev, wrammus, kange; 4) kindel, kõigutamatu; 5) kindel, ajaliselt kestev, püsiv, kehtiv; 6) kindel, ustav, usaldusväärne.

cantus firmus on keskaja- ja renessansimuusikas varasest muusikast laenatud meloodia, mida kasutati uue polüfoonilise heliteose alusena. Cantus firmus põhines tihti gregooriuse koraalil.

Juubelinumber räägib muusika väest. Mis pildi see sõnapaar sul silme ette toob?

Mu mõte liigub kõigepealt muusika rituaalse rolli juurde. See viib meid inimühiskonna koidikuni. Üsna hiljuti leiti Sloveenia Divje Babe koopast kõige vanem teadaolev muusikainstrument. See on luuflööt, mille vanus ulatub umbes 50000 aastani. See leid tuleb väidetavasti neandertallaste areaalist, siiani on iidseid pille leitud Homo sapiens’i levialalt. Kaljukoopaid võib seetõttu nimetada ka meie esimesteks kontserdisaalideks. Me ei tea ajaloost ühtegi tsivilisatsiooni, kus muusika rituaalsest küljest oleks mööda vaadatud. Muusika tähendusi loov ja vahendav roll on olnud ühtviisi tähtis nii vanas Hiinas, Indias kui Kreekas ja kõikjal mujal. Muusika on olnud inimeseks olemisega kaasas käiv nähtus.

Ma kirjutasin pea kakskümmend viis aastat tagasi ühe Viini moodsa muusika festivali jaoks väikese tekstikese, kus ma ütlesin, et beebi lalinal on võrdne potentsiaal kujuneda nii artikuleeritud kõneks kui muusikaliseks eneseväljenduseks. Seal on peidus mõlemad poolused.

Räägitakse ju ka seda, et laul oli enne kõnet.

Jah, väikelapse häälitsused justkui kinnitaksid seda vaatenurka. Igal juhul on muusika meile midagi väga loomuomast, mis on meiega kogu aeg kaasas käinud. Nii kaua, kui me mäletame – ja veel enne sedagi, on koos laulmisel ja musitseerimisel olnud täita mingi ühiskondlik ülesanne. Tasandid võivad olla siin väga erinevad, aga üks on kindel: muusika erineb teistest kommunikatsiooni- ja kunstivormidest selle poolest, et see mõjub meie emotsioonidele niivõrd vahetult. Seetõttu on talle aegade algusest omistatud teatud maagilisi võimeid.

Kas sulle meenub lapsepõlvest mõni suundanäitav või vormiv muusikakogemus?

Mu isa oli suur klassikalise muusika austaja. Selleks ajaks, kui mina midagi kuulama ja mõikama hakkasin, oli tal tolle aja kohta väga korralik vinüülikogu. Seetõttu kasvasin ma üles sellises õhkkonnas, kus Bachi kantaadid, Mozarti sümfooniad ja Schuberti keelpillikvartetid kõlasid mingil ajal iga päev.

Kas isa mängis ise ka mingit pilli?

Ta mängis klaverit – meelsasti ja palju. Mu enda mälu sinna ei ulatu, aga väidetavasti olevat ma kolme-nelja-aastaselt Mozarti divertismentide peale diivanil rõõmsalt hüpelnud ja seda muusikat justkui juhatanud.

Märksõnad
Tagasi üles