Kaie Metsla: püha org

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Kas ma tohin küsida, miks sa seda muusikat kuulad?“ küsis minult kord üks Otsa kooli lõpetanud sõber, kellega sõitsime koos Torist Tallinnasse. Sõber oli muusikakoolis õppinud tuubat mängima, leivaraha tõi talle õpetajaamet, muusikute jaoks tavapärane lisateenistus tuli nädalavahetuste esinemistest. Ta oli bändis trummar.

Tol sõidupäeval ketrasid mul autos vaheldumisi kaks plaati: „Violator“ ja „Black Celebration“. Mõlemad on minu ülikooliaegse lemmikbändi Depeche Mode’i kogumikud, mis koondavad lugusid kaheksakümnendate teisest poolest ja üheksakümnendate algusest. Ega ma täpselt ei teagi, mis mind nendes lugudes eelkõige võlus. Kiindumuse põhjuseid võis olla mitu: bändiliikmete mustade nahktagide ja -saabastega riietumisstiil, sõprade mõju, nooruse energia, ülikooli klubi pidudel popiks mängitud lood või hoopis midagi muud, mida ma tollal adudagi ei osanud.