Eerik Jõks: kostke, laulud, eesti keeles!?

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Urmas Roos

Igal keelel on olemas loomulik ja rohkem või vähem isikupärane keelemuusika, mis saab ilmsiks teksti keskendunud lausumisel, selle tähelepanelikul kuulamisel ja kuuldu meloodiaks vormimisel. Tuleb hoolega tähele panna, kuidas hääl lausumise ajal meloodiliselt kord tõuseb, kord langeb; millised silbid on pikemad ja millised lühemad; millised silbid kõlavad valjemalt ja millised vaiksemalt.

Meie emakeelel on selgelt eristuv ja isikupärane keelemuusika. Eesti keele drastiline erinevus indogermaani keeltest on teaduslik tõsiasi. Välted, grammatilise soo puudumine, alatine pearõhk esimesel silbil, rõhuta silpide pikenemine, valdavalt laskuv lauseintonatsioon isegi küsilausetes – selline erinevuste palett ei jäta ruumi kahtlusele, et meie emakeel on üks väga eriline lingvistiline õis.

Eesti keelemuusika eripärasuse tõsiasja kinnitavad mitmed hiljutised teadusuuringud, mille sõnum on lihtne – selle asemel, et laulda traditsioonilist ladina ja saksa kirikulaulu eestikeelsete sõnadega, tuleks hakata sama muusikat laulma eesti keeles. Oluline on ka luua uusi, eesti keelemuusikast tõukuvaid kirikulaule. Mahukas kirikulaulu kogumik „Eesti laulupsalter“ avab eesti keeles laulmiseks senitundmatud võimalused. Meie emakeele muusikaline eripära ilmneb kõige selgemalt just proosatekstil põhinevas kirikulaulus ehk pühalaulus.