juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: meie aja antikangelane
23. aprill 2022, 04:30
.
„Ma tunnen ennast viimasel ajal rohkem linnu kui inimesena,“ kirjutas Dean Potter ühes oma postituses. 43-aastase inimlinnu lend katkes 2015. aasta 16. mail Yosemite’i rahvuspargis, kus ta tegi seda, mida ingliskeelses žargoonis kutsutakse proximity wingsuit flight’iks. Tegemist on kõige ohtlikuma ekstreemspordi eriti ohtliku alamliigiga, kus BASE-hüppajad püüavad mööduda kaljuseintest ja -nukkidest võimalikult lähedalt. BASE-hüpped – nagu kirjutab selles lehes Triinu Tamm – kujutavad endast langevarjuhüpete erivormi. Siin ei viskuta gravitatsiooni meelevalda mitte lennukitest, vaid maaga kontaktis olevatelt objektidelt, nagu näiteks kõrghooned (Buildings), teletornid (Antennas), sillad (Spans) või kaljuservad (Earth). Dean Potter tõukas end oma viimaseks lennuks ära 300 meetri kõrguselt kaljunukilt.
Mina lugesin Dean Potterist esimest korda Rupert Sheldrake’i äsja eesti keeles ilmunud raamatust „Kuidas minna edasi“. Enne seda, kui ta BASE-hüpetega tegelema hakkas, alistas Potter ilma igasuguse turvavarustuseta Yosemite’i kaks legendaarset kaljuseina – El Captaini ja Half Dome’i, esimese kõrgus on umbes kilomeeter, teine on kolmandiku võrra madalam. „Kui temalt küsiti, miks ta seda kõike teeb, siis vastas ta, et tema jaoks pole kõige tähtsam ei hasart ega seiklushimu, vaid kirgastus. See oli tema spirituaalne teekond,“ kirjutab Sheldrake.
Mulle avaldasid Potteri saavutused ja loomulaad – nii palju, kui sellest YouTube’i vahendusel oli võimalik sotti saada – sügavat muljet, tema olekus oli minu jaoks midagi kütkestavat. Olen endalt mitu korda küsinud, mis on see, mis mind temas võlus. Arvan nüüd olevat jõudnud vastuseni: Dean Potter on meie aja täielik antikangelane. „Minu eluaja jooksul on ühiskond hakanud panema järjest suuremat rõhku ohutusele, turvalisusele ja igasuguse riski vältimisele,“ kirjutab 1967. aastal sündinud Charles Eisenstein, „eriti on see mõjutanud lapsepõlve: minu ajal oli tavaline, kui lapseohtu poiss kodust miili kaugusel omapäi ringi uitas, tänapäeval külastaks vanemaid seepeale lastekaitsespetsialist.“
Hiljutine epideemia, mis kadus sama mõistatuslikult, kui see kaks aastat tagasi ilmus, on aastakümneid kestnud trende mastaapselt võimendanud. Kõnealused suundumused kasvavad Eisensteini sõnul välja kontrollimaaniast, võimumeeste kanaemalikust ambitsioonist tagada meie täielik turvalisus. Loomulikult on turvalisus oluline, ent peale selle on elus veel tähtsaid asju, nagu rõõm koosolemisest, seiklus, mäng ja enese proovilepanek. Nagu näitab meie äsjane koroonakogemus, oleme valmis neist ohutuse nimel pikemata loobuma. Kui midagi tehakse tervise ja turvalisuse nimel, siis on lubatud kõik vahendid – ka need, mida veel aasta tagasi oleks peetud osaks totalitaarsest unenäost.
On äärmiselt väheusutav, et meil ei ole sügisel millestki olulisemast rääkida kui käteküürimine, vaktsiinipassid ja näomaskid. Kui see aga siiski nii peaks juhtuma, tasub minu arvates meeles pidada, et peale terviseameti tabelite on ilmas muudki tähtsat. Lõppude lõpuks on küsimus selles, kuidas me suhtume surma ning kui oluliseks peame mängu, lähedust, ühtekuuluvust, kodanikuõigusi ja isikuvabadust. Nende väärtuse vahel valimisel pole Excelist tolku, sest probleem pole oma loomult administratiivne, vaid pigem esteetiline.
...
Meie tööstusliku tsivilisatsiooni kaheaastane amokijooks on paljudele kohale toonud tõsiasja: tõenäosus surra kohusetundlikult intensiivpalatis on võrreldes 2020. aasta kevadega kordades vähenenud. Mina isiklikult ei jaksa selle tõdemuse peale väga kurvastada. Nii palju on põgusast kokkupuutest Dean Potteriga mulle kasu küll olnud.