Tallinna Kalevi korvpallivõistkond oli minu poisiaastate üks olulisemaid majakaid. Õhtuti seitsme paiku alanud Nõukogude Liidu kõrgliigamängude teleülekanded pakkusid suurt kaasaelamisrõõmu, minu jaoks olid need selle päeva tähtsündmused. Mäng pakkus jutuainet veel järgmiseks päevakski. Mul on eriti meelde jäänud üks matš Leningradi Spartakiga 1970-ndate aastate keskelt.

Kalev oli pärast esimest poolaega viieteist punktiga maas ja isa – kellega me neid kohtumisi tavaliselt koos vaatasime – läks nördinult magama. Ma jäin truult teleka valvesse ja raporteerisin hommikul hämmastunud papsile napist võidust. Nii ma seda lugu igatahes mäletan ja tõik, et see mul pärast rohkem kui neljakümmet aastat ikka veel meeles on, kõneleb iseenda eest. Paar korda õnnestus kõrgliigamänge ka Kalevi spordihallis kohapeal jälgida, see oli Rakvere noormehe jaoks hoopis omaette kogemus! Vaevalt paartuhat inimest mahutanud saalis valitses atmosfäär, mida mujal sel ajal naljalt ei kohanud. Küllap mängis siin olulist osa spordi ja pallimängude olemuslik ettearvamatus. Partei ja valitsus võisid teha viisaastakuplaane ja täita ajaleheveerud ning eetriminutid oma steriilse pläraga, pall veeres aga omasoodu ja vahel lahkusid Tallinnast kaotusega ka Nõukogude Liidu tippklubid.

1991. aasta 6. mail olid Spartak ja Kalev Tallinnas vastamisi Nõukogude Liidu meistrivõistluste finaalis. Paar päeva varem oli Kalev jäänud võõrsil kümnekonna punktiga peale. Meistritiitliks piisas kahest võidust. Mina olin sel ajal USA-s ülikoolis ja vaatasin seda mängu pea 31 aastat hiljem YouTube’i vahendusel. Kalev dikteeris mängu algusest peale, alistas vastase 85:77 ning tuli Nõukogude Liidu meistriks – viimaseks meistriks, sest 1991. aasta lõpus tõmmati Kremli torni juba Venemaa lipp.

Esimese poolaja 6. minutil tuli vahetusest mängu tollal 22-aastane Rauno Pehka, kes hankis kohe kaitses palli ja andis resultatiivse söödu. Selleks ajaks oli Pehkal üht-teist ette näidata. Esimest korda tõmbas ta Kalevi särgi selga juba 16-aastasena. Kalev oli 1983. aastal langenud kõrgliigast välja. Kaks aastat hiljem toimus Tallinnas ametiühingute klubide korvpalliturniir, kus lõi kaasa üks Nõukogude Liidu tolleaegseid tugevamaid klubisid Kiievi Stroitel. „Suur korvpall tuli Tallinnasse ja mina sain sinna peale,“ meenutab ta oma debüüti Kalevi eest.

Kommentaarid
Copy