Robert Kitt: sport: 21. sajandi religioon

Foto: Markus Tamm, foto: IRONMAN Estonia

Neil päevil jagas hea tuttav sotsiaalmeedias rõõmusõnumit, et läbis maailmakuulsa maratoni. Sekka veidi protsessikirjeldust, kuidas alguses oli lihtne, lõpus raske ja kuidas finišis pisarad voolasid. Muidu niigi sportlik inimene tegi pool aastat eesmärgi nimel trenni ning saavutas emotsionaalselt olulise tulemuse. Ma usun, et igaühe suhtlusringis leidub mõni selline näide. Olgu eesmärgiks mahavõetavad kilod, läbitav distants või midagi muud. Ka algtõuge sellele rajale astumiseks on tihti sarnane: kihlvedu, ootamatult kingitud pääse või muul ajendil püstitatud eesmärk.

Asja välist külge jäävad kaunistama kaaslaste ergutushüüded sotsiaalmeedias ning mõned naljad, mille ridade vahelt võib välja lugeda kadeduseussi stiilis: „kui juba tema suutis, siis suudan mina ka – miks ma küll ei alusta?“ Kui elukutselised sportlased kõrvale jätta, tekib õigustatud küsimus: miks „täiesti normaalsed inimesed“ võtavad kätte ja hakkavad järsku mingi sportliku eesmärgi nimel pingutama? Mis toimub nende inimeste peades?