Loomulikult on Belkovski jutt pseudoteaduslik, ühtegi Exceli tabelit ta oma väite kasuks ei esitanud. Ent kuivõrd sõda ise on samuti pseudoteaduslik nähtus, siis teeme siin väikese pausi ja küsime, kuidas ta sellise järelduseni võis jõuda. Kui tal on õigus, siis tähendab see meeletut muutust. Selleks, et enesekeskne ja nartsissistlik sõltuvushaige pöörduks palves kõrgema jõu poole, läheb üldjuhul vaja täielikku isiklikku kokkuvarisemist. Kultuuri kui terviku tasandil on lugu tuhandeid kordi keerulisem, ent nii ühel kui teisel juhul nõuab vaatenurga muutus tihti surmalähedast kogemust – siin avaldavad mõned sekundid vahel palju tugevamat mõju kui kõik varasemad kogemused kokku. Viimasel paaril nädalal üleskerkinud tuumasõja oht võib mängida just sügavat transformatsiooni kiirendavat rolli.
Kui Belkovski jutus on iva, oleme jõudnud kairos’e künnisele – selle sõnaga tähistasid vanad kreeklased jumalate vahetuseks soodsat aega. „Jumalate vahetus“ on poeetiline koondnimetus muutustele, mis hõlmavad meie kõige sügavamaid tõekspidamisi ning olemis- ja tajuviise. USA kirjamehe Charles Eisensteini sõnul on meie taju ja tunnetust paar viimast aastatuhandet vorminud lahusolu või eraldatuse müüt – sellel rajaneb ka üleilmse eliidi teaduslik maailmavaade. 16. sajandist pärit kartesiaanlik filosoofia kujutab meid piljardikuulikestena, mis meenutavad mõnevõrra kvantrevolutsiooni eelseid aatomeid. Kui möödunud sajandi esimesel veerandil aatomil põhi alt ära kukkus, selgus ühtäkki, et seni mateeria jagamatuteks ühikuteks peetud kuulikesed kujutavad endast interaktiivsete sündmuste võrgustikku. Eisenstein usub, et praegu seisab samasugune pööre ees meie baasmütoloogias – lahusolu müüdi asemele astub arusaam meie olemuslikust läbipõimitusest. „Kõige fundamentaalsemas plaanis oleme sõlmekesed hiiglaslikus suhetevõrgustikus,“ ütles ta Tähenduse teejuhtide teisele numbrile antud intervjuus.
