juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: kairos'e keskel

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

51-aastase Stanislav Belkovski elukäik sarnaneb mitmete tema põlvkonna poliitiliselt aktiivsete venelaste omaga – kõigepealt väike flirt võimuga, siis suur pettumus. 2003. aastal valmis tema taktikepi all ettekanne „Riik ja oligarhia“, mida Kreml kasutas hiljem ideoloogilise õigustusena Mihhail Hodorkovski süüdimõistmisel ja Jukose lammutamisel. Aastake hiljem sai temast juba president Putini kirglik kriitik, kelleks ta on jäänud siiani. Paar päeva pärast sõja algust esines ta raadiojaamas Ehho Moskvõ, kus ütles: „Kogu maailm peaks olema Putinile tänulik – nüüd saavad kõik aru, et peale palve ei aita siin enam midagi.“

Loomulikult on Belkovski jutt pseudoteaduslik, ühtegi Exceli tabelit ta oma väite kasuks ei esitanud. Ent kuivõrd sõda ise on samuti pseudoteaduslik nähtus, siis teeme siin väikese pausi ja küsime, kuidas ta sellise järelduseni võis jõuda. Kui tal on õigus, siis tähendab see meeletut muutust. Selleks, et enesekeskne ja nartsissistlik sõltuvushaige pöörduks palves kõrgema jõu poole, läheb üldjuhul vaja täielikku isiklikku kokkuvarisemist. Kultuuri kui terviku tasandil on lugu tuhandeid kordi keerulisem, ent nii ühel kui teisel juhul nõuab vaatenurga muutus tihti surmalähedast kogemust – siin avaldavad mõned sekundid vahel palju tugevamat mõju kui kõik varasemad kogemused kokku. Viimasel paaril nädalal üleskerkinud tuumasõja oht võib mängida just sügavat transformatsiooni kiirendavat rolli.

Kui Belkovski jutus on iva, oleme jõudnud kairos’e künnisele – selle sõnaga tähistasid vanad kreeklased jumalate vahetuseks soodsat aega. „Jumalate vahetus“ on poeetiline koondnimetus muutustele, mis hõlmavad meie kõige sügavamaid tõekspidamisi ning olemis- ja tajuviise. USA kirjamehe Charles Eisensteini sõnul on meie taju ja tunnetust paar viimast aastatuhandet vorminud lahusolu või eraldatuse müüt – sellel rajaneb ka üleilmse eliidi teaduslik maailmavaade. 16. sajandist pärit kartesiaanlik filosoofia kujutab meid piljardikuulikestena, mis meenutavad mõnevõrra kvantrevolutsiooni eelseid aatomeid. Kui möödunud sajandi esimesel veerandil aatomil põhi alt ära kukkus, selgus ühtäkki, et seni mateeria jagamatuteks ühikuteks peetud kuulikesed kujutavad endast interaktiivsete sündmuste võrgustikku. Eisenstein usub, et praegu seisab samasugune pööre ees meie baasmütoloogias – lahusolu müüdi asemele astub arusaam meie olemuslikust läbipõimitusest. „Kõige fundamentaalsemas plaanis oleme sõlmekesed hiiglaslikus suhetevõrgustikus,“ ütles ta Tähenduse teejuhtide teisele numbrile antud intervjuus.

Selleks, et enesekeskne ja nartsissistlik sõltuvushaige pöörduks palves kõrgema jõu poole, läheb üldjuhul vaja täielikku isiklikku kokkuvarisemist. Kultuuri kui terviku tasandil on lugu tuhandeid kordi keerulisem, ent nii ühel kui teisel juhul nõuab vaatenurga muutus tihti surmalähedast kogemust – siin avaldavad mõned sekundid vahel palju tugevamat mõju kui kõik varasemad kogemused kokku.

Kairos’t kiirendab seesama kvantpööre, tänu millele on kõik elav olnud püssirohutünni otsas juba ligi kolm sugupõlve. Ukraina kriis on selle tõsiasja meile jälle meelde tuletanud. „Me elame Lahusolu Ajastu lõpus,“ kirjutab Eisenstein jõulude aegu Swedbanki sarjas ilmunud raamatus „Kliima – uus lugu“. „See on nüüdseks kolm põlvkonda väldanud üleminek, mille juhatas sisse kõige äärmuslikum tehnoloogia... Ma räägin muidugi Pommist.“ Loogika on lihtne: kui on veel midagi, mis meid tagasi hoiab, siis on see teadmine kindlast hävingust, mille me oleme võimelised valla päästma.

Teise maailmasõja lõpetasid Hiroshimale ja Nagasakile heidetud tuumapommid. Intervjuus Lembit Petersoniga tuli jutuks õigeusu pühak Serafim, kelle kodulinnas Sarovis paikneb nüüd Venemaa tuumarelvade muuseum. Üks eksponaat seal on makett „Tsaaripommist“, millega 1961. aasta oktoobris pandi toime ajaloo suurim inimtekkeline plahvatus. Selle võimsus oli umbes kolm tuhat korda suurem kui Hiroshimale visatud tuumapommi oma.

Nimetatud teaduslik tõsiasi paneb mind Belkovski juttu tõsiselt võtma. Küllap just seetõttu jäi mulle käesolevast numbrist eriti meelde Toomas Pauli mõte: „Palvetama õppida saab vaid palvetades.“