P, 26.06.2022

intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Lembit Petersoniga: kuningas sureb

Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula intervjuu Lembit Petersoniga: kuningas sureb
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Mul jäi teatri välisukse juures silma kuulutus Eugène Ionesco etendusele „Kuningas sureb“. Rääkige palun alustuseks sellest, kuidas te repertuaari valite.

Igasugune otsus – kaasa arvatud repertuaari valik – on loominguline tegevus. Kui ma noor olin, sõitis materjal kergelt ette. See juhtus tavaliselt lugemise, õppimise ja kolleegidega suhtlemise käigus. Loomulikult mängib rolli ka see, mis on parajasti õhus. Nii jõudis minuni näiteks Samuel Becketti „Godot’d oodates“, mis oli mu esimene lavastus. See oli 1976. aastal, ma õppisin siis lavakunstikoolis. Meie „Godot’“ lavastus oli Nõukogude Liidus esimene.

See oli Brežnevi aja haripunktis?

Jah, aeg oli karm. „Godot“ tundus aktuaalne. Ma teadsin, et selle näidendi lavastamisele mõtlesid tol ajal ka Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep. Ma hindasin neid väga kõrgelt, tahtsin tundma õppida näitemängu, mis neid köitis. Mu valikud olid tol ajal siiski tihtipeale intuitiivsed. „Godot’“ puhul oli oma osa ka Merle Karusoo aasta varem lavastatud Friedebert Tuglase „Popil ja Huhuul“, kus ma mängisin koos Urmas Kibuspuuga. See oli meie diplomilavastus. Kõnealuses lavastuses on episood, kus koer ja ahv ootavad peremehe tagasitulekut. Ühel sellisel ootusehetkel tuligi mul mõte „Godot“ lavale tuua. Becketti näidend räägib ootusest kui inimese baasseisundist. Ootus on aga seotud lootusega. Me ootame ja loodame kogu aeg midagi. Prantsuse keeles on selleks kaks sõna. Esiteks espoir, mis on selline väiksem lootus: me loodame, et supp toodaks lauale, et tund saaks läbi, et etendus algaks jne. Peale selle on aga veel suur lootus l’espérance. Näiteks et lõppeks see kohutav sõda Ukrainas. See on praegu õhus.

Me hakkasime „Godot’ga“ tegelema 1976. aasta kevadel ja töötasime kuus kuud järjest iga päev mitu tundi. Panso lavastas samal ajal meie seitsmenda lennu diplomitööna Luigi Pirandello näidendit „Kuus tegelast autorit otsimas“. See inspireeris ja mõjutas samuti tugevalt. Nimetatud loomingulised mõjutused ja Nõukogude absurdiaeg panidki mind „Godot’“ saladuse vastu huvi tundma.

Kuidas te Ionesco lavastuseni jõudsite?

Ionesco on mulle pikalt huvi pakkunud, aga veelgi rohkem on ta köitnud mu lapsi. Näidendi „Kuningas sureb“ leidis kunagi Marius. Ta oli eelnevalt lavastanud juba „Kiilaspäise lauljanna” ja „Ninasarviku”. Marius oli Ionesco teemadesse väga süvitsi läinud. Ta sattus oma uuest leiust vaimustusse ja tahtis selle kohe lavale tuua, aga siis jäi asi mitmel põhjusel seisma. Möödunud koroona-aastal luges seda mu tütar Maria, kes sattus näidendist samuti suurde vaimustusse. Ta tegi mulle ettepaneku mängida kuningat. Sama mõte oli olnud ka Mariusel. Ma usaldasin oma lapsi ja usaldasin Ionescot, kellega ma olin varem pisut kokku puutunud. Nii juhtuski, et Marius tegi sellest keerulisest näidendist suurepärase tõlke ja Maria tõi ta lavale.

Märksõnad
Tagasi üles