Hardo Pajula: neli saadet Tammsaarest
19. märts 2022, 04:30
#16 Vannutatud neitsi
Kaie Mihkelson ja Tõnu Õnnepalu
„Tammsaare romaan on suguluses Becketti näidendiga, nii ühes kui teises kas otsitakse või oodatakse peremeest,“ ütleb Lembit Peterson selle lehenumbri intervjuus. Jutt käib Tammsaare esikromaanist „Kõrboja peremees“, kus ta mängis Villut, ja Becketti tuntuimast näidendist „Godot’d oodates“, mis oli tollal lavakunstikoolis õppinud Petersoni esimene lavastus.
Tähenduse teejuhtide 16. vestlusringis olid mul külas Leida Laiuse samanimelises filmis Kõrboja Annat mänginud Kaie Mihkelson ja Tõnu Õnnepalu. „See on psühholoogiliselt sügav teos, mida oli väga põnev mängida,“ meenutab Peterson,“ just Kaiega, kes on väga hea näitleja.“ „Kõrboja peremehest“ kirjutab siinkohal pisut pikemalt Tammsaare muuseumi direktriss Maarja Vaino.
#32 Eestlase evangeelium
Vallo Kirs ja Urmas Lennuk
Mõned kuud hiljem pöördusime „Kõrboja peremehe“ juurde jälle tagasi. Kui ma õigesti mäletan, siis on see ainus kirjandus- või kunstiteos, mida me oleme sarjas lahanud koguni kahel korral. Sedapuhku andis tõuke Ugala Vargamäel mängitud suurepärane vabaõhulavastus „Kõrboja perenaine“, kus Villut ja Annat mängisid Ott Aardam ja Kadri Lepp. Saates käisid etendusest rääkimas lavastaja Vallo Kirs ja dramaturg Urmas Lennuk.
#33 Elekter ja inimene
Andrus Kivirähk ja Marju Kõivupuu
„Me kasutame elektrit, aga elekter meid ei kasuta... Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõike seda tegema, mis me tõeliselt teeme. Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib inimesega mängida. Laseb teda, vaest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb teda ehitada suuri maju ja sildu, laseb teha masinaid ja mööbleid, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada,“ kirjutas Tammsaare oma luigelaulus, Teise maailmasõja eelõhtul kirjutatud romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“.
Need read kõlasid väga päevakohaselt juba 2019. aasta alguses, kui me koos Andrus Kiviräha ja Marju Kõivupuuga selle vestluse linti võtsime. Vahepeal ei ole need oma aktuaalsusest midagi kaotanud.
#146 Suhted sakstega
Toomas Haug ja Maarja Vaino
Aasta pärast Konstantin Pätsi riigipööret avaldas Tammsaare oma eelviimase romaani „Ma armastasin sakslast“. Mõned päevad enne Eesti Vabariigi 104. sünnipäeva ja Ukraina invasiooni algust vestlesime sellest raamatust kirjandusteadlaste Toomas Haugi ja Maarja Vainoga. Üheks läbivaks teemaks oli usu kaotus endasse ja kõigesse muusse.
„Kui mulle antaks ultimatiivne käsk, et ma pean valima sellest romaanist üheainsa lõigu, siis mis lõik see oleks?“ küsis Toomas keskustelu kõige meeldejäävamas kohas. Vastuseks tsiteeris ta Oskari sisemonoloogi, millega viimane pöördub oma sakslasest armastatu poole: „Mul ei ole kuigi palju usku iseendasse: ükski ei või sellesse uskuda, mida tal ei ole. Ainult üks kord elus olen ma seda usku tundnud kogu oma ihu ja hingega, kogu oma südameverega... aga sellest, armuline preili, ei või ma teile rääkida, sest see juhataks meid Võnnu alla, millest teie ehk ei taha kuulda.“ Pole ka ime, sest Võnnu on see paik, kus sakstelt pärast pikka orjaööd 1919. aasta suvel kaalukate tagajärgedega revanš saadi.