Mari Jürjens: palve

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Merilin Mandel

Ma olin umbes kuueaastane, kui suvel noorema õega vanaema juures omavanuste naabrilastega mängisime. Naabritüdrukud olid samuti õed, kes olid tulnud suveks vanaema juurde. Kiikusime õues vanadel raudkiikedel. Ühel hetkel uurisid tüdrukud meie käest, kas me palvetada mõistame. Pidime vastama eitavalt, sest meile polnud keegi palvetamisest midagi rääkinud. Nii otsustasid nad mulle ja minu õele meieisapalve selgeks õpetada.

Nende peres oli kombeks seda igal õhtul lugeda. Kiikusime aina üles ja alla ning kordasime lapseliku rõõmuga rida realt järele, mida tüdrukud meile ette ütlesid. Tajusin sõnu pähe tuupides, et neis oli midagi väga loomulikku ja olulist, kuigi ma nende tähendust hästi ei mõistnud. Otsustasin minagi seda palvet igal õhtul enne uinumist kordama hakata. Esiti uudishimust.