Toomas Paul: mida me teeme, kui me palvetame?

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

“Palve” on kellelegi teisele teatavaks tehtud (tungiv) soov, mille täitmist loodetakse – räägitakse abipalvest, armuandmispalvest, vabanduspalvest jne. Religiooni terminus technicus’ena on palve sõnaliselt või mõttes Jumala (või jumaluse) poole pöördumine, mille eri vormid on eestpalve, hingepalve, söögipalve, õhtupalve jt. Inimene on ühiskondlik olevus ning vajab kogu oma eluaja teiste abi ja tuge. See on endastmõistetav. Ent usklik inimene teab ja tunneb, et viimselt on ta sõltuv oma Loojast, kelle poole ta võib pöörduda ning kellega võib palves kontakti otsida.

Palvetamine on oluline kõigis maailma usundites. Kui miski iseloomustab religiooni, siis on see just palvetamine. On privaatne palve ning palved kui rituaalide ja jumalateenistuse osa. Palvetatakse aegade jooksul kristalliseerunud sõnastust kasutades, ja „sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26). Aga mida me teeme, kui me palvetame?