juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: teoloogia toatüdrukud

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Soome filosoof Esa Saarinen peab ladina kirikuisa Augustinuse 5. sajandi algul pKr ilmunud raamatut „Jumala riigist“ Karl Marxi „Kapitali“ kõrval mõjukuselt teiseks ühiskondlikku reaalsust mõjutanud teoseks. Saarineni sõnul andis Augustinuse suur ajaloofilosoofiline töö teoreetilise baasi, millele paavstikoda sai rajada oma maistele valitsejatele vastanduva ülemvõimu. „Seda võimalust ei jätnud kirik kasutamata,“ kirjutab Saarinen.

Suuremale osale haritud publikust seondub Augustinuse nimi põhjendatult pärispatu doktriiniga. Kristluse sünge geeniuse jaoks oli inimkond alates Aadama langemisest lootusetu patupuder. Sugulise paljunemise teel edasi kantavast pärilikust vaimuhaigusest saab Augustinuse sõnul meid päästa üksnes äravalitutele osaks saav jumalaarm. Idee, et meil on juba oma olemasolu pärast põhjust häbeneda, on üks kõige vastikumaid eetilisi õpetusi, kirjutab Simon Blackburn. „Kuid see on ka igasuguse kristluse põhikomponente, sest ilma selleta kaotaks lunastusõpetus oma mõtte,“ jätkab ta samas, „pärispatt on funktsionaalselt vajalik, et rõhutada lunastuse ning seda teenivate religioossete praktikate tähtsust.“

Augustinus oli 26-aastane, kui Rooma keiser Theodosius Suur kristluse üldiseks (katoliiklikuks) riigiusuks kuulutas. See oli põhimõtteline muutus. „Kui riigijuhtimiseks läheb, on pärispatu doktriin päris kasulik – see sisendab alamatesse süütunnet ja teeb nad seeläbi kuulekaks“, ütleb selle lehe intervjuus USA teoloog Matthew Fox. Kõige olulisem asi, mille mina meie vestlusest kaasa võtsin, on arusaam augustiinliku teoloogia vormivast mõjust lääne vaimulaadile ja seeläbi ka meie tänastele kitsaskohtadele. Fox pole kindlasti augustiinlane, seetõttu algas meie jutuajamine lääne mõtteloo teisest titaanist – Augustinusest ligi üheksa sajandit hiljem sündinud Aquino Thomasest. Vestluse käimalükkavaks küsimuseks polnud mitte pärispatt, vaid Augustinuse veel üks ühiskondlikku reaalsust põhjapanevalt voolinud õpetus – dualism.

Dualism on igasugune vaateviis, mis postuleerib mingis valdkonnas kaht liiki asju. Meie jaoks on kõige kaalukamate tagajärgedega keha ja vaimu kaksikjaotus. „Augustinuse järgi kujutab hing endast kõike seda, mis ei ole mateeria – enam väga dualistlikumaks minna ei saa,“ selgitab Fox. Thomas lähtub seevastu trinitaarsest maailmamudelist, mis selgitab reaalsust kolmel tasandil: keha, hing ja vaim. Kui platonistlik filosoof Augustinus ütleb, et hing on kõik see, mis ei ole keha, siis paneb ta vaimu ja hinge ühte patta. Thomas toetub seevastu Platoni õpilasele ja antipoodile Aristotelesele, kes lööb mittemateriaalse sfääri kaheks: vaim kuulub sealpoolsusesse, hing aga siinpoolsusesse. „Thomase sõnul on hing nii rohulibles, hobuses kui ka meie endi kehades,“ räägib Fox. See on mittemateriaalne vormiloov printsiip, mis annab kehadele nende äratuntava kuju. Pikas perspektiivis jääb Thomas siin Augustinusele alla, sest reformatsiooni ja teadusrevolutsiooni käigus lükkavad Luther ning Descartes lääne filosoofia jälle Platoni dualistlikele rööbastele tagasi.

„Ilma Descartes’ita ei oleks meil diiselmootorit,“ ütles mulle kunagi Ahto Lobjakas. Olen temaga selles osas täiesti nõus. Kartesiaanlik dualism struktureerib meie taju nii, et vidinate valmistamine osutuks võimalikuks. Sellel on aga oma varjupool. Looduse hinge minema oletamine on tõuganud meid keskkonnakatastroofi, mille üheks sümptomiks on ilmselt ka praegune palavikuaeg.

„Maailma ei muuda mitte need, kes argumenteerivad hästi, vaid need, kes kõnelevad teistmoodi,“ on öelnud Ameerika filosoof Richard Rorty. Tajuviise ja käitumismustreid ning neile rajanevat maailmapilti ei muuda aga teadlased ja bürokraadid, vaid poeedid, kõnemehed ja usuloojad. Filosoofia (ja ammugi loodusteadused) on tõepoolest teoloogia toatüdrukud.