Ivar Tröner: #15 inimese lootus

Foto: Markus Tamm

Iga kord, kui ma Carl Gustav Jungi mõtteid loen või vahendan, taipan, kui vähene on mu enda teadmine, kui palju rohkem ja paremini on Jung juba kirjutanud ning arutlenud teemadel, mis on meile jätkuvalt tähenduslikud. Et mõista sügavuti grupipsühholoogiat, haarasin oma kodusest raamaturiiulist Stephen Franzoi „Social Psychology“ (2008) ning Sigmund Freudi klassikalise töö „Massipsühholoogia ja Mina-analüüs“ (1921). Tahtsin vaadata järele, mil moel mõjutab Jungi käsitus kollektiivsest rühmakäitumisest meie tänapäevaseid arusaamu.

Veendusin üsna üheselt, et Jung on jätkuvalt suurepärane kultuurianalüütik, tema kollektiivse teadvuse mõiste on tänapäeval üha aktuaalsem, eriti kui see siduda Sigmund Freudi eelpool nimetatud tööga massipsühholoogiast ja mina-analüüsist. Ka viimane on oma hariva loomu tõttu muutunud aktuaalsemaks kui eales varem.

Freudi teos on paeluv ja hästi loetav sissejuhatus kollektiivse inimkäitumise tumeda poole mõistmiseks. Ta väidab, et just rühmaprotsessides kaotab indiviid oma unikaalse individuaalsuse ning muutub vabatahtlikult osaks „kollektiivsest hingest“, mis on isiku enda vaimsest tasemest intellektuaalselt alati madalam. Sotsiaalpsühholoogia klassiku Philip Zimbardo väitel kogevad inimesed rahvahulgas, et minetavad oma individuaalsuse ja teevad läbi deindividuatsiooni – kaotavad isikliku identiteedi ja samastuvad mugavalt massiga. See protsess tähendab eelkõige seda, et indiviid ei tunne oma argikäitumises enam varasemaid süümepiinu ning on seetõttu valmis tegutsema julmemalt või kõlvatumalt kui sõltumatu üksikisikuna.