intervjuu ⟩ Hardo Pajula intervjuu Matthew Foxiga: ökoloogia on praktiline kosmoloogia

Foto: Markus Tamm, fotod erakogust

Matthew Fox on 1940. aastal sündinud USA teoloog. Mina sattusin tema peale oma viimases tõlkeraamatus, Rupert Sheldrake’i seitset vaimset praktikat tutvustavast teoses „Kuidas minna edasi“. Raamatu viimases osas „Miks vaimsed praktikad mõjuvad?“ on alapeatükk „Panenteism“, kus Sheldrake kirjutab: „Fox ütleb, et ta on kohanud paljusid spirituaalsetesse otsingutesse süvenenud inimesi, kes peavad ennast ateistideks. „Ma olen hakanud taipama, et suuremal osal juhtudest kujutab ateism endast teismi eitust ja et enamik ateiste pole kuulnud ei panenteismist ega müstitsismist... Ma usun täiesti, et kui ainus võimalus kujutada endale ette looduse ja jumalikkuse suhet oleks teism, siis oleksin ka mina ateist.““

Neid suundumusi, mida esindavad nii Sheldrake kui ka Fox võib suures plaanis pidada hinge tagasitulekuks. Tegemist on vastureaktsiooniga kartesiaanlikule dualismile, mis selgitab eksistentsi kahel tasandil: keha ja vaim. See jätab üles raske küsimuse, kuidas kummitus (vaim) ja masin (keha) omavahel suhtlevad. Kuivõrd head vastused puuduvad, siis on püütud ennast sellest dilemmast välja tagurdada kahel erineval viisil. Filosoofilised monistid ütlevad teisest substantsist lahti. Idealistid jätavad järele kummituse, materialistid masina. Päevauudiseid täitev valitsev maailmavaade ütleb, et elutu loodus sarnaneb masinaga, sel puudub teadvus ning me elame universumis, kus kõik sõltub pimedatest loodusjõududest, juhuslikkusest ja omalaadsest hüdraulilisest põhjuslikkusest. Loodusfilosoofias tuntakse sellist maailmavaadet mehhanitsistliku materialismi nime all.