Sakarias Jaan Leppik: muusikaline mõte keskajal

Foto: Markus Tamm, fotograaf Ülar Mändmets

Niikaua, kui inimene ennast mäletab, on ta tahtnud laulda. Väljendada ennast ka muul viisil kui sõnaline jutt või kehaline plastika. Talle on saanud tähtsaks laulda asjadest, mis kõnetavad teda ennast ja teisi. Asjadest, mis ainiti voolivad ta identiteeti. Just see annab keskaegses Euroopas ellujäämiseks tarvilise tugevuse. See annab julguse olla ise.

Keskaeg õhtumaal on muusika arengu küllaldaseks kirjeldamiseks ilmatu pikk ajastu – nii palju sajandeid, millel on sõdade, rahvasterännete ning segunemiste käigus jutustada oma lugu, teha seda oma vaatenurga ja kujunemisloo varal. See on ajastu, kus kõrvuti kõndisid väärikas suuline pärimus ja tormiliselt arenev progressiivne kirjakultuur.