JUHTKIRI ⟩ Hardo Pajula: kopra kogemus

Foto: Veebipilt Andre Taal, fotograaf Arne Ader

Mõned päevad enne 2019. aasta jõule saime üsna vara hommikul kõne oma Audru naabritelt: meie aias luusivat kobras. See oli pommuudis.

Mulle oli kuskilt meelde jäänud, et koprad on üsna pelglikud loomad, seetõttu on neid looduses haruldane kohata. Kõnealune isend seda hüpoteesi ei kinnitanud. Ta istus õunapuu all ja nosis kahe suupoolega õunu. Me oleksime võinud ta sülle võtta, aga ei hakanud seda siiski igaks juhuks proovima. Need puuviljad pidid olema käärinud, sain ma oma kogemuse põhjal koprast kohe aru. See taipamine tekitas minu ja usina tammiehitaja vahele empiirilise silla. Omadussõna „empiiriline“ tuleb kreeka adjektiivist empeiros ’kogenud’; samalt peenralt on pärit ka nimisõna „eksperiment“.

Kogemuse baasiks on kujutlusvõime, väidab tänase lehe peategelane, „üks Ameerika suurimaid looduskirjanikke“ David Abram (nii kõrgelt koteerib teda Briti bioloog Stephan Harding). Ma saan ennast kopra pähe ainult kujutleda, ühtegi tõsiasja mul sealt võtta ei ole. Vahetud tõsiasjad on mul ainult omaenda teadvusest. Kujutlusvõimet saab siiski kogemusega turgutada. Ma võin kopra või tema kolleegide kohta rohkem ainest koguda ja üritada seda siis kuidagi enda omaks konverteerida.

Nii talitas Briti advokaat ja loomaarst Charles Foster, kes jagab oma kogemusi raamatus „Being a Beast“. „Fosterit huvitas küsimus, mismoodi oleks olla mäger, saarmas, rebane, hirv või piiritaja, ja ta püüdis elada nagu elavad loetletud liigid,“ tutvustab Fosteri raamatut Briti bioloog Rupert Sheldrake. Foster elas koos oma kaheksa-aastase pojaga nädalaid urus ja sõi vihmausse. „Suur osa mäger-olemisest seisnes lihtsalt selles, et lasta metsal endaga teha sedasama, mida see teeb mägraga, taluda vihma, elada mägra elurütmis, olla maa all keras... lasta kellukatel paitada saabaste asemel oma nägu,“ selgitab Foster.

Rupert Sheldrake tutvustab omaenda peagi eesti keeles ilmuvas teoses „Kuidas minna edasi“ seitset vaimset praktikat, üks peatükk kannab pealkirja „Õppetunnid loomadelt“. See on andnud juhtteema lehe käesolevale numbrile. Üle-eelmisel aastal jõudis raamatupoodidesse sama autori „Teadus ja vaimne praktika“, millest tutvustati samuti seitset kõikidele maailma religioonidele ühist spirituaalset harjutust. Ökoloogi, filosoofi ja looduskirjaniku David Abramiga kohtume peatükis „Taasühendus loodusega“. 1990-ndatel aastatel juhtis kultuuriökoloog David Abram tänuväärselt tähelepanu inimesest kõrgemale ja kaugemale ulatuvale loodusele, ta kasutab väljendit more-than-human-world. „Meie oleme elus üksnes tänu inimvälisele maailmale – Maale, päikesesüsteemile, kogu kosmosele,“ tutvustab sõbra vaateid Rupert Sheldrake.

Mis mulle pooleteisetunnisest jutuajamisest David Abramiga meelde jäi? Mällu sööbinud kõnekatkeid on mitmeid. Kui ma neist siiski ühe valima peaksin, siis võtaksin episoodi vestluse lõpust. Ma palusin tal kommenteerida oma mõtet „sõnasõnaline tõde tuleb alles koos kirjaoskusega“, mis oli mulle kuskilt kõrva hakanud. See avas mõttelõnga, mis lõppes järeldusega: „Me peaks hoiduma teoreetilisest ja abstraktsest žargoonist – keelest, mis on kaotanud igasuguse kontakti maaga, nii et selle juurtelt on langenud viimasedki liiva- ja mullaterad.“

See ettekirjutus on lähisuguluses David Abrami ja ta mõttekaaslaste püüdega muuta kogu teaduse orientatsiooni. Tema sõnul ei uuri me – õigemini: me ei peaks uurima – kobrast mitte selleks, et aru saada, kuidas ta töötab, vaid selleks, et mõista, kuidas inimesed, koprad, mägrad ning naaritsad koos elada saaksid. „Tõe kui maailma lõpliku mudeli asemele peab tulema tõde kui märk õigest suhtest,“ ütleb ta meie intervjuus. See tähendab tema sõnul põhjapanevat hoiakumuutust – ja keelel on siin võtmeroll.

...

Paari päeva pärast nägime jõeäärsel puul sügavaid hambajälgi. Muigasin mõistvalt: ka mul oli komme pärast pikemat tuuri oma unarusse jäänud kohustustele kohe täie vaardiga turja karata.