/nginx/o/2022/01/21/14321900t1h5474.jpg)
„Maailma ei muuda mitte need, kes argumenteerivad hästi, vaid need, kes kõnelevad teistmoodi.“
Richard Rorty
David Abrami olemasolust kuulsin ma esimest korda vist Merlin Sheldrake’ilt. Merlin rääkis oma peretuttavast, kes teenis nooruses leiba silmamoondajana. See konkreetne lugu olevat juhtunud lokaalis Alice’s Restaurant, mille laulis oma samanimelises bluusipalas kuulsaks Arlo Guthrie. David tegi seal oma münditrikke.
Nagu sel puhul ikka, kadus metallraha tema sõrmede vahele, et siis kõige ootamatumates kohtades jälle välja ilmuda. Ühel päeval olevat kunded pärast arve tasumist tagasi tulnud ja Davidilt küsinud: „Mida sa oled meiega teinud?“ Asi oli selles, et kui nad restoranist lahkusid, olevat maailm paistnud järsku teistsugune: taevas oli sinisem, muru rohelisem, kõnnitee krobelisem. Mõne aja pärast olevat David taibanud: tema münditrikid lõikasid läbi külaliste ootusteahelad ja jätsid nad puhta taju meelevalda. Korraga nägid nad taevast, muru ja kõnnitee sellistena, nagu need olid, mitte sellistena, nagu nad arvasid neid olevat. Maagid, võlurid ja kunstnikud töötavadki Davidi sõnul ootuste ja taju vahelises tühjas ruumis.