Kaie Metsla: vaade puurist

Foto: Veebipilt Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Mu lastel on kaks kassi ja tšintšilja. Must Briti lühikarvaline Egor on juba üheksa-aastane. Veel neli aastat tagasi oli ta küllaltki kogukas ja väga haige. Ta pissis iga kolme kuu tagant verd ja vajas antibiootikume. Kui teda loomakliinikust järjekordselt turgutustuurilt koju tõime, naljatasime isekeskis, et Jeku vedamiseks on edaspidi vaja tellida kolimisfirma. Kassi tervislik olukord oli vahepeal tõesti nii nadi, et pikka iga me talle ei ennustanud.

Mäletan, kuidas ma kord pärast uhkelt firmapeolt naasmist vannitoa põrandal plastmassist süstlaga kassile järjekordset rohuannust sisse pressisin: kassi pea kindlalt pihku, pöidlaga mokk üles, süstlaots kokkusurutud kihvade vahele ja nii edasi. Neid kordi oli õige mitu. Meie vannitoas hõljus omapärane aroom. Kass pissis verd ja vajas sooja. Selle tarvis oli põrandaküttega vannituba parim paik.

Arstid rääkisid meile ammu, et Jeku on tugevas ülekaalus. Ma ei mõistnud seda. See ei tundunud väga olulisena.