Tiit Maran: naaritsa õpilane

Foto: Veebipilt Andre Taal, fotograaf Triin Maasik

Ühes intervjuus naaritsast Hiiumaal ütlesin hetke ajel, et ta on olnud hea õpetaja. See oli hetkesähvatusest tulenev äratundmine. Hiljem juureldes nõustusin iseendaga – naarits ja rännakud temaga neljakümne aasta jooksul on olnud pidev õppimine, ümbermõtestamine ning “ootamatutest ustest sisenemine”.

Naaritsa õpetajaks nimetamine võib tunduda sisutühi poeetiline liialdus. Aga sõnakujundid on olulised, neist sõltub, milline kognitiivne mõtteraam avaneb. Naarits on mulle vahetu kogemise sümbol, ta on aidanud mul teha vahet tegelikkuse ja abstraktsete mõttemudelite vahel ja vältida illusioonides hulpimist.

Naaritsa rikkaliku õpetuse olen jaotanud allpool kolmeks osaks. Võib ju tunduda, et kolm lahatud teemat on lõputult kauged sellest mustade pärlsilmadega varjulistes jõekäärdudes maailma uudistavast valge suuümbrisega tumeda šokolaadi karva väikekiskjast. Aga hea õpetaja roll on teeotsi kätte näidata – seda on naarits teinud. Õpilase roll on avanevaid radasid käia – seda olen teinud nii hästi, kui olen osanud.