Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Hardo Pajula: Eurovisiooni vastand
Viieteistkümnenda numbri juhtkiri

FOTO: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Kaasaegne poliitika on peatükk religiooni ajaloos. Kahte viimast aastasada nii olulisel määral mõjutanud revolutsioonilised murrangud on sündmused, mis kuuluvad usundite ajalukku. Need on momendid kristluse pikaajalises hääbumises ja moodsa poliitilise religiooni esiletõusus. Maailma, kus me end uue aastatuhande künnisel leiame, katavad utopistlike projektide riismed. Olgugi et kõik need plaanid olid formuleeritud religioosset tõde eitavates ilmalikes kategooriates, olid nad tegelikkuses vaid religioossete müütide variatsioonid.“

Nii alustab oma 2007. aastal ilmunud raamatut „Must missa“ Briti poliitikafilosoof John Gray. Ma lugesin seda teost suhteliselt varsti pärast selle ilmumist. Tagantjärgi võin tunnistada, et see raamat lõi mu tollasesse maailmapilti tugeva mõra. Ma hakkasin aimama, et elu on võimalik tajuda ka teisiti, kui mulle on mikro- ja makroökonoomika loengutes õpetatud – isegi teisiti kui meile soovitatakse päevauudistes. Sealt algas pikem teekond, mis on toonud mu muuhulgas kasvõi sellesama juhtkirjani.

Selle rännaku üheks kaalukamaks vahe-etapiks oli paar päeva tagasi EBS-is lõppenud kursus jungiaanlikust hingeteadlasest James Hillmanist. Viimase sõnul rajaneb kristlik kalender apokalüptilisel fantaasial – arusaamal, et viimases vaatuses langeb loor ja me näeme viimaks „palgest palgesse.“ See teadvustama usk on hingestanud suuri ilmalikke projekte, mille varemete keskelt me end täna leiame. Kommunistid ja fašistid said võrdlemisi erinevalt aru sellest, kuhu tuleks liikuda, kuidas seda tuleks teha, ja kes liikumist takistavad. Lõpuks leidsid nad end ikka samast kohast – utopistlike projektide prügimäelt.

Kümmekond aastat enne „Musta missat“ ilmunud raamatus „Valekoidik: Globaalse kapitalismi pettekujutlused“ ennustas John Gray, et sama saatus ootab ees ka käimasolevat ettevõtmist – heroilist katset luua kogu maailmas angloameerika stiilis vabaturg. Gray sõnul ei kahelnud valgustusajastu mõtlejad hetkekski, et tulevikus võtab iga riik omaks lääne institutsioonid ja väärtushinnangud. Sellele veendumusele rajatud katekismust nimetati 1990-ndatel aastatel Washingtoni konsensuseks. Nimetatud usulahu eestkõnelejad kandsid Gray sõnul „sedasama ratsionalistlikku ülbust ja kultuuriimperialismi, mis on olnud valgustusaja põhiideedele omane kogu selle ajaloo jooksul“. Ta väitis, et selle projekti läbikukkumine tekitab katastroofi, mis on ulatuse poolest võrreldav sotsialistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemisega.

Enne 1998. aasta Vene kriisi kõlasid need sõnad paljude jaoks üsna väheveenvalt. Täna kõlab võrdlus Nõukogude Liidu hukuga isegi lohutavalt – selle rusude alt saime imekombel terve nahaga tulema. Sarnasused 1980-ndate aastate lõpuga muutuvad iga päevaga üha silmatorkavamateks. Mida mõelda, öelda või teha olukorras, kus Soome televisioon on sama suures segaduses kui meie enda omagi ning IMF-i misjonäride mantra on sama maotu kui omaaegne Izvestija?

Novembri lõpupäevil viis „Mustast missast“ alguse saanud teekond mu Obinitsasse. Seto galerii õdusa teelaua taga kandus jutt etnofuturismile. Mu võõrustajate sõnul üritatakse kõnealuses kirjandus- ja kunstivoolus ühendada põlisrahvaste mütoloogia ja folkloor postmodernse mõtlemise parima osaga. „Etnofuturism on Eurovisioni vastand“ – nii jäi see mulle meelde.

„Seto keelt olevat keeruline lugeda, loengutel tukuvad ka haritud seto mehed. Kui on aga pidu, hakkavad kostma iidvanad laulud, esitusele tulevad muistse moega tantsud – iidne kultuur ärkab ellu!“ kõneleb Kauksi Ülle selle lehenumbri intervjuus. Mulle isiklikult kõlavad need sõnad lootusrikkalt – ja lootust on üleüldise kokkuvarisemise ajal vaja.

Tagasi üles
Back