Tellijale
Toomas Siitan: #13 Muinaslugu muusikas
1883. aasta märtsi esimene nädalavahetus oli Tallinna muusikaelus külluslik. Melomaan, kes oli neljapäeva, 3. märtsi pärastlõunal Oleviste kirikus kuulanud Bachi „Matteuse passiooni“ peaproovi, pidi jõudma linnateatrisse Laia tänava teises otsas, kus esietendus äsja surnud ooperigeeniuse Richard Wagneri „Lohengrin“. Mõlemad suurteosed kõlasid Tallinnas esmakordselt. Revalsche Zeitung oli eelmisel päeval õnne tänanud, et ajastu suurim tšellovirtuoos David Popper oli samaks õhtuks plaanitud kontserdi reedele nihutanud – mitmeid kordi mängitud Otto Nicolai ooper „Windsori lõbusad naised“ tema esinemisega sel õhtul võistelda ei suutnud. Matteuse passiooni kaks ettekannet toimusid laupäeval ja esmaspäeval, sinna vahele jäi palmipuude pühapäev.
Bachi ja Wagneri teoseid saatsid Tallinna saksakeelsetes ajalehtedes põhjalikud tutvustused. Nende sündmuste tähendust baltisaksa publikule on raske ülehinnata. Venemaa Keisririigis kõlas Bachi üks peateos pealegi esmakordselt. Oleviste organist, Peterburis oreli- ja klaverivirtuoosina nime teinud Heinrich Stiehl Tallinnaga ei piirdunud: märtsi lõpul viis erirong siit sadakond parimat lauljat Peterburi, Stiehl esitas seda kahel korral ka sealses Rootsi Katariina kirikus.
Tallinna toonane muusikaelu oli heal tasemel, kuid sündmuste seesuguses koondumises tuleb näha enamat. Bachist ja Wagnerist oli 19. sajandi lõpuks vormitud suurimad saksa kultuurimärgid. Seetõttu oli eriti „Matteuse passiooni“ esitamine Tallinnas ja Peterburis kahtlemata baltisaksa eneseteadvuse manifest. Ühisriigist unistavad sakslased olid sellist kultuurisümboolikat kujundanud Napoleoni sõdadest saati. „Sissepoole pööratud saksa vaim“ pidi Wagneri arvates vastanduma prantslaste edevale pealispindsusele ning Bachi taasavastamine, mis algas Felix Mendelssohni juhatatud „Matteuse passiooniga“ 1829. aastal Berliinis, kandis poliitilisi kaastähendusi rohkem, kui me tänapäeval arvata oskame.