INTERVJUU ⟩ Kauksi Ülle: Setu sümbioos

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Too, kus praegu neid okastraadikerasid laiali veetakse, too ei ole tegelikult setode jaoks piir. Too on kontrolljoon. Meie jaoks on tähtis Tartu rahuga paika pandud piir, mis kehtestati pärast vabadussõda. Mis nüüd Setomaa piiridesse laiemalt puutub, siis see on päris keeruline lugu. Laias laastus on asi nii, et Emajõest allapoole elavad lõuna-eestlased, Emajõest ülespoole elavad põhja-eestlased. Toimunud on kaks erinevat rännet. Lõuna-eestlased on siia maalapile tulnud altpoolt Peipsi järve ja põhja-eestlased ülaltpoolt. Lõuna-Eestis eristatakse keeleliselt praegu nelja suuremat murret: tartu, mulgi, võro ja seto. Haualeiud räägivad seda, et võrokeste ja setode esivanemad on olnud üks hõim, nende keeled erinevad teineteisest üsna vähe. Setomaale lähemad kihelkonnad – näiteks Vastseliina ja pool Rõuget – on keeleliselt võrdlemisi sarnased, põhilised erinevused on kultuurilised: võro keeles on rohkem saksa kultuuri mõjusid, seto keeles on jälle rohkem vene laensõnu.

Suurem eristumine algas 13. sajandil, kui need meie esivanemad, keda praegu tuntakse setodena, jäid vene vürstide valitsemise alla ja need esivanemad, keda tuntakse võrokestena, jäid Saksa ordu poolele. Hiljem põhja-eestlaste valitsejad vahetusid, aga need tulid kõik Euroopa poolt. Põhja-Eesti jäi seega katoliku kiriku, hiljem luteri usu ja veel hiljem mitmesuguste usuvoolude kätte. Setomaa kuulub seevastu õigeusu alla. See võrokeste ja setode vaheline omalaadne ristisõda kestab mingis mõttes tänapäevani. Mina olen selline kirjanik, kes on üles kasvanud Rõuge kihelkonnas ja tulnud mehe juurde Setomaale Obinitsa elama. Vahepeal olin Tartus ülikoolis ja töötasin seal. Hoolimata sellest, et Setomaa on nüüd Võru maakonnas, olen ma ikkagi osade võrokeste jaoks nad kuidagi reetnud, sest elan hoopis Setomaal. Vahepeal mu käest ikka küsitakse, et keda sa üldse esindad. Mul endal identiteedikriisi ei ole, sest ma olen maausuline. Ma näen asja nii, et võõrvallutajad jagasid meie rahva pooleks ja nüüd me saame maausu pinnal jälle kõik kokku.

Setomaal elavad õigeusk ja maausk teineteisest suhteliselt sõltumatult. Praegusel ajal mingit suurt vastandumist ei ole, kunagi on olnud, praegu ei ole. Setod käisid õigeusu kirikus, aga jumalateenistused olid vene keeles ja enamusel setodel polnud kirjaoskust, et piiblit vene keeles lugeda.

Selles mõttes on meil tegemist sellise kristlusega, mida Ameerikas nimetatakse naiivkristluseks – käiakse kirikus ja tähistatakse pühi, aga usu filosoofilist tagapõhja eriti keegi intellektuaalselt ei tunne. Osa kristlikke kombeid on Setomaal pärit kohapealse rahva tavadest, kaks traditsiooni on ajapikku omavahel kokku sulanud.

Võrumaal on ka kohti ja perekondi, kus hoitakse au sees maausu kombeid. Need on valdavalt piirkondades, mis jäid omal ajal vennastekoguduste (hernhuutlaste) rünnakutest puutumata. Haanja ja Rõuge kandis tegutsesid hernhuutlased väga aktiivselt. Nad korjasid kokku pillid, keelasid ära laulmise ja käskisid riietuda mustadesse rõivastesse. Ära võeti ka rahvariiete valmis rullid ja ehted. Pillid, riided ja sõled korjati kokku ja müüdi maha. Ühesõnaga, osa Võrumaa pärimuskultuurist on jäänud üsna maausuliseks. Setomaal on osa kultuurist de facto maausuline ja de jure õigeusklik. Nii et piiride värk on keeruline – eriti, kui piir käib läbi inimese.

Selles mõttes on meil tegemist sellise kristlusega, mida Ameerikas nimetatakse naiivkristluseks – käiakse kirikus ja tähistatakse pühi, aga usu filosoofilist tagapõhja eriti keegi intellektuaalselt ei tunne. Osa kristlikke kombeid on Setomaal pärit kohapealse rahva tavadest, kaks traditsiooni on ajapikku omavahel kokku sulanud.