Enn Kasak: Piire piiramas

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Teadmisi on mitut sorti, osa nendest puudutavad materiaalset maailma. Sirvides vanu müüte või lugedes folkloristide kogutut, tekib mulje, et osa inimesi on juba ammust aega väga targad olnud. Nii näiteks teadis jutustaja setu pärimuse kogujale 1939. aastal rääkida, et taevas on tehtud sinisest kivist ja taevatähed võivad olla vaka suurused. Tänapäeval on inimesed veel palju targemad, selle kinnituseks piisab pilgust netiruumi.

Mõni õeluskott võiks ju küsida, et kui üks isik teab rohkem rumalusi kui teine, siis kas ta on teisest targem? Ent kuidas kindlaks teha, kas see, mida ma tean, ongi teadmine või hoopis rumalus, mida ma pean teadmiseks? Sel viisil saab üsna kenasti arutleda, kuniks keegi ei väida, et just MINA olen see, kes ainult arvab teadvat, aga tegelikult ei tea. Mõned küsimused jätavad mu üsna külmaks, aga kui öeldakse, et see, mida ma kohe KINDLASTI tean, pole nii, siis peab keegi meist loll olema. Kuna mina loll ei ole, siis järelikult...

Inimene kipub lolliks jäämise suhtes allergiline olema. Clifford Geertz on hoiatanud, et ülimalt ärritav on isegi vaid õrn vihje puudujääkidele taiplikkuses. Isegi päris rumal inimene saab aru, kui teda lolliks peetakse. Kusjuures arusaamine näib olevat väärtus omaette, seda tajutakse enda juurde kuuluvana ja selles kahtlemist tõlgendatakse pahatihti isikliku rünnakuna. Ja väga harva sallitakse mõtet, et see, millest ma aru sain, võib olla vale või lausa rumalus. Ka oma peaga võib mõelda väga õigesti, aga see võib olla täitsa kasutu, kui eeldused ei vasta tõele.

Ent kaua harjutades on võimalik oma teadmist kahtluse alla seada, mõni amet (näiteks teadlase või kohtu-uurija oma) lausa nõuab seda. Seistes silmitsi küsimusega teadmise adekvaatsusest tekib vajadus kohtuniku järele, kes teab kõige paremini. Mõne arvates on parim tõe kriteerium praktika, teist näib aitavat usk heatahtlikku Kõiketeadjasse, kolmas usub loogika ja looduse põhiprintsiipide vankumatusse jõudu, neljas usaldab enda mõttekaaslaste kogukonnas tõeks peetavat jne.

Tõe ja praktilise kasulikkuse sidus omal ajal juba sofist Protagoras, kui väitis, et kõigil on õigus, ainult et targale toob tema õigus kasu, aga rumala õigus teeb talle kahju. Ent see, mis toob alguses kasu, võib hiljem alt vedada. Tooks näite teaduse ajaloost: XVIII sajandil oli populaarne soojusvedeliku teooria, mis näis olevat heas kooskõlas ka tavakogemusega. Põhimõtteline murrang soojusõpetusse saabus alles siis, kui osati temperatuur siduda molekulide liikumise kiirusega – see ei tulene kuidagi ei tavakogemusest ega soojusvedeliku teooriast. Niisiis osutus praktikaga kooskõlas olev teooria põhimõtteliselt ebaõigeks, ehkki teataval perioodil kasulikuks. Selle juurde kinnijäämine muutus aga kahjulikuks.