K, 30.11.2022

Evar Riitsaar: See piiritu maailm

Evar Riitsaar
, Seto ehtekunstnik ja laululooja
Evar Riitsaar: See piiritu maailm
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Aasal sumiseb mesilane, putukad põristavad, tirtsud siristavad. Lindude erinevad säutsud, vilistamised, lõõritused. Kui ojake, siis vulinad, üle kivide ikka allapoole sulisemas. Tuul teeb igale ilmale vastavalt oma hääli. Oma kõla ja tähendus on ka vaikusel. Tormituulte hääl võib olla raevukas tormamine kõrgemate puude latvades, vilistamine korstnas ja katuseplekkide vahel, löökriistadel annab teha oi kui palju... Muistsed paljajalu liikunud seto laulikud, kord tarvis Petserisse laadale, kord kloostrisse kõndida, igapäevane metsas või karjamaal käik varakevadest hilissügiseni. Kirik ja klooster talvel, lume krudin vilditaldade all, aialipi praksatus hõõguvkülmadega...

Kuidas loodushelide sees ennast heliliselt väljendada? Lauluema Hilana Taarka olevat kõnelnudki kogu aeg lauldes ja leelotades sellest, mida ta ümberringi nägi ja kuulis. Viisideks olid ikka omad helimaastikud, igapäevased jutud ja lood, mis toetasid tekstide emotsioone ja sõnumeid. Need olid justkui vaiksele järveveele visatud kivike – rõngaslainetused on seda paremini nähtavad, mida vaiksem oli veepind enne neid. On see nii vaid nähtavas looduses või ka me meeltes, sisekosmilistes avarustes? Igapäevarütmid, ketrava voki ühtlane sahin. Ühel viib pliiditule või lõkke pragin mõtted helidele, teisel sõnadele. Kus üldse algab sisemaailma välismaailmast lahutav piir? Kas ja kui palju oleme võimelised seda valvama?

Mismoodi vanaisa Kaarjo oma seto meestelaule leelotas? Minuni jõudnud Uusvada seto meeskoori laulus ,,Kui mi muistõ noorõq olli, jänesele perrä joosi‘‘ jättis ta paljude salmide järel lõpuotsa lahtiseks. Vanaisa laul lõppes heliplaadil ootamatult, see jättis mõtte lahtiseletamiseks aega. Lõngakera ots jäi rippu – haara sealt kinni, pojapoeg.

Ma olen toda vanaisa laulu aastaid järgi laulnud, esialgu sinnani, kuhu helisalvestus ta tõi. Hiljem olen sealt vastavalt teemadele, nägemusele ja kujutlusele ise edasi liikunud. Jahilkäigulaul ja lauakatmine on muutunud mu esituses pidude, pühade ja tseremooniate õnnitluslauluks. Kui ma ülemsootskana mitmeid kordi Jumalamäel või kodumetsades Pekoga ühendust või märke otsisin, tulid laulu sisse palvesõnad. Kui Obinitsa küla 2015. aastal soome-ugri kultuuripealinn oli, viibis me külas suursugune Tsirk – Pavel Varunini tehtud puust muinaslinnu kuju. Temale laulsin ma hõimurahvaste helgetest muinasaegadest. Mu laulus oli palve muistsete tarkuste edasikestmisteks ja rahvaste allesjäämiseks. Vanaisa sõnum jäi mulle tõlgendada, nii seletasin ma seda vähemalt enesele. Kus on piir mu mälestustes lapsepõlveajast, kui me hobusekapjade ühtlase plagina ja vankri puurataste kõlina saatel heinakoorma järele sõitsime? Kui palju on tollest päikselisest ajast, suvisest aastakümnete tagusest Setomaast järele jäänud?

Kui Obinitsa küla 2015. aastal soome-ugri kultuuripealinn oli, viibis me külas suursugune Tsirk – Pavel Varunini tehtud puust muinaslinnu kuju. Temale laulsin ma hõimurahvaste helgetest muinasaegadest. Mu laulus oli palve muistsete tarkuste edasikestmisteks ja rahvaste allesjäämiseks. Vanaisa sõnum jäi mulle tõlgendada, nii seletasin ma seda vähemalt enesele.

Märksõnad
Tagasi üles