Kaido Kama: Äkki peaks piiri pidama

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Sander Ilvest

Üha enam üleilmastuva ja multikultuursemaks muutuva maailma üks loogilisi tagajärgi ja tulemusi peaks justkui olema kõikvõimalike piiride, barjääride ja tõkete kadumine. Seda nii üksikisikute kui inimrühmade vahel, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Paradoksaalsel kombel on asi vastupidi – nii lõhestatud kui praegu pole maailm vist kunagi varem olnud ja seda nii kohalikul kui üleilmsel tasandil.

Andsin poolteist aastat tagasi Päevalehele intervjuu ja ütlesin siis, et isegi nõukogude ajal, kui meil olid vabadusvõitlejad ja kaasajooksikud, rahvuslased ja venestajad-kommunistid, polnud ühiskond nii lõhki kui praegu. Omavahel on vastamisi rahvuslased ja globalistid, homode sõbrad ja vaenlased, immigratsiooni pooldajad ja vastased, kliimamuutuste uskujad ja eitajad, feministid ja maskulistid jne. Ja et need lõhed jooksevad läbi ka perekondade seest ning et ühe pere inimesed ei mahu enam ühe laua taha sööma.

Intervjuu oli antud siis, kui koroona oli juba olemas, aga vaktsiine alles töötati välja. Nii et lõhe vaktsiinipooldajate ja -vastaste vahel oli veel täiesti olemata ja praegust „vaktsiinisõda“ poleks keegi osanud unes ka näha. See, kui palju on ühiskond viimase pooleteise aastaga lõhenenud, ajab hirmu peale. Ja veel suurem hirm tuleb peale siis, kui mõelda, mis võib juhtuda järgmise pooleteise aastaga.

Aga hakkan asjaga peale veidi kaugemalt. Mina omas pühas lihtsameelsuses arvasin, et „lamemaalane“ on lihtsalt suvaline sõimusõna, mida oma vastaste kohta kasutatakse. Oma pojalt sain aga teada, et lapikusse maasse uskujate seltskond on täiesti olemas. Nad elavad oma kogukondadega interneti avarustes ning veenavad üksteist selles, kuidas ümmarguse maa jutt on lihtsalt üks suur vandenõu. Poeg näitas mulle ühte nende kodulehte, kus seletati näitlikult ja „interaktiivselt“, kuidas päike tiirleb ümber lapiku maa. Miks vesi üle ääre alla ei voola? – lapik maa on ümbritsetud Antarktika jääga. Kõigi nende väidete juures olid olemas viited teadusuuringutele ja lugupeetud professorite seisukohtadele.

Samamoodi pretendeerivad teaduslikkusele kõik ühiskonda lõhestavate erinevate seisukohtade ja vastuseisukohtade esindajad. Minul isiklikult on üsna lihtne uskuda seda, et inimtekkelised kliimamuutused on teaduslikult piisavalt põhjendatud. Veidi raskemaks läheb asi koroonavaktsiinidega (kui teaduslikult põhjendatud nad ikkagi on), aga saab ka veel hädapärast hakkama. Piir tuleb ette siis, kui lugupeetud teadlased väidavad meile ausa näoga ja tõsimeeli, et kliimamuutustega võitlemiseks tuleb kõigepealt vanad metsad maha raiuda. Ja kui Eesti riik räägib meile tuima järjekindlusega aastaid ja aastakümneid, et metsa kasvab juurde rohkem kui raiutakse, kuigi oma silm (mis teatavasti on kuningas) näeb mööda Eestit ringi liikudes hoopis midagi muud. Eks mõnel teisel inimesel on see piir mõnes teises kohas.

Sellistel juhtudel olengi kõhklejatel ja kahtlejatel soovitanud uskuda oma tervet mõistust. Ja seda, mida oma silmad näevad. Aga nüüd olemegi loo alguses tagasi ja ninaga vastu müüri – just sedasama teevad ju ka lamemaalased. Meie kõigi silmad näevad maad enamasti ikka lamedana, mitte ümmargusena. Lamemaalastel on oma seletused olemas ka selle kohta, miks merel eemalduv laev kaob silmapiiri taha nii, et mastid paistavad viimasena (mitte ei muutu kogu laev silmapiiril järjest väiksemaks täpiks). Ja selgitamiseks ja põhjendamiseks juba professoreid ja muid autoriteete jätkub.