Hardo Pajula: Lumepall põrgus

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

See lugu juhtus veel pensionipaanika päevil. Ühel päeval potsatas mu meilboksi järjekordne teadusuudis: Ameerika Ühendriikide teadlased olevat teinud kindlaks, et päikeseprillid on tervisele kahjulikud. Ühelt poolt jättis see teabetükike mu täiesti külmaks. Minu suhtumist päikeseprillidesse ei muutnud see kuidagi. Ent nupuke jäi siiski meelde. Samal õhtul ütlesin loengus midagi sellist: „Kujutame nüüd ette, et me hakkame 20-protsendilise töötuse olukorras otsima vastust küsimusele, kas päikeseprillid on tervisele kahjulikud või mitte.“

Siin me nüüd laias laastus olemegi. Mis töötuse osas praegu veel puudu jääb, tehakse prillide, maskide, süstide, tablettide, pulbrite ja tinktuuride osas kuhjaga tasa. „Moodsa vaimulaadi kriitiline kitsaskoht on oma loomult epistemoloogiline ja seetõttu peame väljapääsu otsima just siit,“ kirjutab USA kultuuriloolane Richard Tarnas oma suurepärase raamatu „The Passion of the Western Mind“ epiloogis.

Suure saksa filosoofi Immanuel Kanti sõnul on iga ajastu otsinud vastust kolmele küsimusele: 1) mida me teame? 2) mida me peame tegema? ja 3) mida me tohime loota? Epistemoloogia ehk tunnetusteooria tegeleb neist esimesega. Tähtsamad alateemad on kogemuse ja mõistuse roll teadmiste tekkes, tõsikindla teadmise võimalikkus jne. Need ei ole mingil juhul elukauged akadeemilised probleemid, seda kinnitavad meie hiljutised kogemused päikeseprillide ja kätepesuvedelikega.

Tarnase eelmainitud epiloogi esimene osa kannab pealkirja „Koperniku järgne topeltlõks“. Autor visandab seal vähem kui kümnel leheküljel meie epistemoloogilise tupikseisu kontuurjooned. Ta teeb seda elegantselt ja meeldejäävalt. Keskseks kujundiks on Tarnase sõbra ja õpetaja Gregory Batesoni topeltlõks: talumatu olukord, kus emalt saadud vastuolulised sõnumid tekitavad lapses skisofreenia.

Batesoni topeltlõksul on neli nurka. Esimene: kuivõrd lapsele on suhe emaga elulise tähtsusega, siis peab ta hindama temalt saadud informatsiooni võimalikult täpselt. Teine: vahetu informatsioon, mille laps emalt saab, on kaudse „metainformatsiooniga“ vastuolus. See on nii, kui ema sõnu „Kullake, sa ju tead, et ma armastan sind nii väga“ saadavad vaenulikud žestid ja pilgud. Kolmas: lapsel ei ole võimalik esitada emale kirjeldatud vastuolusse selgust toovaid küsimusi. Neljas: laps ei saa suhtest lahkuda. Batesoni sõnul on sellisel olukorral tõsised psühhopatoloogilised tagajärjed.

Kui me asendame ema maailmaga ja lapse nüüdisaegse inimesega, oleme jõudnud meie enda kosmoloogilist positsiooni kirjeldava kujundini. Meie suhe maailmaga on eluliselt oluline, seetõttu on tähtis, et me suudaksime selle olemusest õigesti aru saada. Me saame maailma loomulaadist pidevalt vastuolulist teavet, sest meie sisemine psühholoogiline taju ei klapi teaduse esitatud metainformatsiooniga. Meil ei ole võimalik maailmale küsimusi esitada, sest Kanti sõnul jääb reaalsuse põhi alati haardeulatusest välja. Me ei saa ka maailmast lahkuda.

Ma ei ole ainuke, keda on rabanud meie reaktsioon hiljutisele nakkuspuhangule: õhus ümber pööratud lennukid, ehitusplatside desinfitseerimine, pentsik maskimood jne jne. Batesoni ja Tarnase tähelepanekud asetavad need mõistatuslikud sümptomid laiemase konteksti. „Kui te asetate Jumala loodusest väljapoole ja arvate, et te olete loodud tema näo järgi, siis on loogiline järeldada, et te olete ümbritsevast maailmast põhimõtteliselt erinev. Kui te lisaks sellele kuulutate enda omaks kogu teadvuse, siis muutub ülejäänud maailm kogemisvõimetuks. Suhted loodusega ei vääri meie moraalset ega eetilist tähelepanu. Kogu keskkond on nüüd ekspluateerimiseks... Kui teie suhe loodusesse on selline ja te käsutate kõrgetasemelist tehnoloogiat, on teie elulootus sama suur kui lumepallil põrgus,“ kirjutab Gregory Bateson.

Meditsiiniuudised kinnitavad, et lumepall higistab. Majandusuudised on veel tulekul. Aeg on küps, et topeltlõksu neli nurka kriitilise pilguga üle vaadata.