Arne Hiob: #12 Ratio piirid

Foto: Markus Tamm

„Ma usun, et religiooni sügavaimaks allikaks on tunne, ning et filosoofilised ja teoloogilised formuleeringud on vaid sekundaarsed pealisehitised,” kirjutab William James. „Meie tunded või müstilised intuitsioonid määravad meie uskumused juba ette ära. Mõistus leiab argumente meie endi veenmiseks, sest ta lihtsalt peab neid leidma.“ James selgitab paljudes seostes: „Kui teil juba on Jumal, kellesse uskuda, siis need argumendid kinnitavad teie usku. Kui olete aga ateist, siis teid nad ei veena.”

Pragmatistliku filosoofia klassik William James, keda on nimetatud (religiooni)psühholoogia isaks, on saanud ühe oma peateose tõlke kaudu tuntuks ka eesti lugejale. „Usulise kogemuse mitmekesisus“, mis nägi trükivalgust 1902. aastal, ilmus eesti keeles pea kümme aastat tagasi. Erialases kirjanduses on USA filosoofi kritiseeritud, kuid ka kinnitatud tema raamatu tabavust ja aktuaalsust kuni tänapäevani. Sama väidavad psühholoog Jüri Allik ja teoloog Toomas Paul Tähenduse teejuhtide saates „Ratio piirid“. Allik möönab siiski ameeriklase väiksemat mõju Saksamaal, Paul aga tõstab esile tema käsitluse seotust fideismiga. Viimati mainitud ism tuleb ladinakeelsest fides’est (’usk’) ning viitab usku teadmistest kõrgemale seadvale maailmakäsitusele.

William Jamesi vähesem tuntus Saksamaal võib olla seotud tema sakslasest eelkäija Friedrich Schleiermacheriga, kes pidas samuti usundi keskmeks religioosset tunnet, mida tuleb mõista müstilise kogemuse ja intuitiivse tunnetuse tähenduses. Isegi veel Miguel de Unamuno leidis oma „Inimeste ja rahvaste traagilises elutundes“ läinud sajandi algupoole, et „Schleiermacheri doktriin“, mis oli ülimõjukas 19. sajandil, annab religioonile „nähtavasti kõige sügavama ja täpsema seletuse“. Oluline on nii Schleiermacheri kui Jamesi puhul see, et nad arvestavad usutunde juures „ka transtsendentsete reaalsuste mõjuga“. Nii kirjutatakse ühes uuemas religiooniteaduse sissejuhatuses.