2018. aasta kevadhommikul salvestasin ma Tartus Tähenduse teejuhtide vestluse Raivo Männi ja Margus Punabiga. Kuku Raadio eetris kõlas saade aprilli lõpus, salvestus leidis aset vast paar nädalat varem. Jutuajamise pealkirja („Ainukesed rahvad“) laenasin ma oma sõbralt, luuletaja Andres Vanapalt, kel on värsiread „Naisterahvad ja meesterahvad / need on ainukesed rahvad“.
Lisaks Vanapale mängis kõnealuse saate sünnis vormivat rolli Kanada psühholoog Jordan Peterson, kelle ma olin enda jaoks avastanud aastapäevad varem. Laiemale avalikkusele pea täiesti tundmatust Petersonist sai üleilmne meediastaar pärast seda, kui ta vastustas avalikult seaduseelnõu, millega taheti muuta kohustuslikuks terve trobikond isikulisi asesõnu alates they’st kuni ze ja zir’ini. „Ma usun, et see seaduseelnõu teeb rohkem halba kui head,“ sõnas Peterson Kanada senatikomisjoni ees tunnistusi andes, „ma usun, et tegemist on pigem ideoloogilise käigu kui sammuga nende probleemide lahendamise suunas, mida see eelnõu väidetavasti üritab teha.“
Tänaseks on sellesama komisjoni istungi salvestust vaadatud YouTube’is ligi kaks miljonit korda. Miks tundmatu psühholoogi vastuhakk nii suure kella külge läks? Selle üle mõtiskleb senaatoritele selgitusi jagades ka Peterson: „Ma usun, et olen osutanud millelegi olulisele. Ja asjaolu, et see teema on püsinud üleval üheksa kuud, et diskussioon on plahvatuslikult laienenud mitte üksnes Kanadas, vaid üle kogu maailma, tõestab, et ma olin oma analüüsitasandi õigesti valinud ning et siin on tegemist millegi palju enama kui selle pealispindse küsimusega, mida me siia justkui arutama oleme tulnud.“