INTERVJUU ⟩ Mark Vernon: Tegelik tervenemine algab purgatooriumis

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

2018. aasta kevadhommikul salvestasin ma Tartus Tähenduse teejuhtide vestluse Raivo Männi ja Margus Punabiga. Kuku Raadio eetris kõlas saade aprilli lõpus, salvestus leidis aset vast paar nädalat varem. Jutuajamise pealkirja („Ainukesed rahvad“) laenasin ma oma sõbralt, luuletaja Andres Vanapalt, kel on värsiread „Naisterahvad ja meesterahvad / need on ainukesed rahvad“.

Lisaks Vanapale mängis kõnealuse saate sünnis vormivat rolli Kanada psühholoog Jordan Peterson, kelle ma olin enda jaoks avastanud aastapäevad varem. Laiemale avalikkusele pea täiesti tundmatust Petersonist sai üleilmne meediastaar pärast seda, kui ta vastustas avalikult seaduseelnõu, millega taheti muuta kohustuslikuks terve trobikond isikulisi asesõnu alates they’st kuni ze ja zir’ini. „Ma usun, et see seaduseelnõu teeb rohkem halba kui head,“ sõnas Peterson Kanada senatikomisjoni ees tunnistusi andes, „ma usun, et tegemist on pigem ideoloogilise käigu kui sammuga nende probleemide lahendamise suunas, mida see eelnõu väidetavasti üritab teha.“

Tänaseks on sellesama komisjoni istungi salvestust vaadatud YouTube’is ligi kaks miljonit korda. Miks tundmatu psühholoogi vastuhakk nii suure kella külge läks? Selle üle mõtiskleb senaatoritele selgitusi jagades ka Peterson: „Ma usun, et olen osutanud millelegi olulisele. Ja asjaolu, et see teema on püsinud üleval üheksa kuud, et diskussioon on plahvatuslikult laienenud mitte üksnes Kanadas, vaid üle kogu maailma, tõestab, et ma olin oma analüüsitasandi õigesti valinud ning et siin on tegemist millegi palju enama kui selle pealispindse küsimusega, mida me siia justkui arutama oleme tulnud.“

2018. aasta kevadeks olin ma Petersoni esikraamatu „Tähenduse teejuhid“ tõlkele kulutanud ligi 150 tundi. Palju rohkem aega oli selleks ajaks kulunud tema loengutele. Ma kuulasin väga tähelepanelikult ja mitu korda läbi Petersoni 2016. aasta „Tähenduse teejuhtide“ ja 2017. aasta „Isiksuse ja selle transformatsiooni“ kursused ning need 17 loengut Esimesest Moosese raamatust, mis ta pidas samal aastal Torontos.

Küllap just seetõttu hakkas mulle tol kevadisel hommikul Tartus silma netivestlus „Jordan Petersoni mõju“, kus osalesid mulle tollal täiesti tundmatud Rupert Sheldrake ja Mark Vernon. „Rupert, ma tahaks sinuga täna rääkida internetigurudest (parema sõna puudumisel). Mulle näib, et just sel aastal on plahvatuslikult suurenenud arvamusliidrite hulk, kes on leidnud endale võrgust tohutu kuulajaskonna. Nad kirjutavad ja räägivad suurtest ideedest, maailmavaadetest, küsimustest, mida varem peeti religioosseks või spirituaalseks. Nad vaatavad neile läbi oma isikupärase prisma ja pälvivad sellega suurte rahvamasside tähelepanu. Ma pean siin silmas eelkõige Jordan Petersoni, Yuval Noah Hararit, Russell Brandi,“ märkis Mark Vernon maha selle vestluse kursi.