Kaie Metsla: Püha Hildegardi sära

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Kolmandast eluaastast peale nägin ma sedavõrd suurt sära, nõnda et minu hing lõi minu sees värisema. Aga ma olin veel liiga väike ega osanud sellest kellelegi rääkida... Viieteistkümnenda eluaastani oli mul palju nägemusi ja ma jutustasin neist sageli oma naiivsuses, nii et kuulajad panid imeks, kust see kõik tuleb ja kellelt ma olen seda kuulnud. Toona märkasin ma äkki ka ise, et ma näen midagi oma hinges, kuigi mu silmad on lahti, ning ma kuulsin, et teiste inimestega pole nõnda.“ Need on 12. sajandi müstiku, helilooja ja abtissi Püha Hildegardi mälestused. See oli aeg, kus maailma vaadati tervikuna. Maailm oli elav olend. Kõik, nii loodus, Jumal kui ka inimene, olid omavahel ühenduses. Rupert Sheldrake kirjutab tollest ajast nii: „Keskaegne kristlik teoloogia oli animistlik. Jumal oli looduse nurgakivi. Jumal oli looduses ja loodus oli Jumalas. Loodus elas, see polnud teadvusetu ega mehhaaniline.“

16. sajandi reformatsiooni käigus see vaatenurk muutus. Martin Luther soovis, et jumalasõna jõuaks iga inimeseni ja teeks seda viisil, kus kirik ei pea alati usku vahendama. Igaüks võib ise lugeda ja olla Jumalaga otseühenduses. Selleks oli aga vaja kirjatarkust, mida talurahva hulgas nappis. Luther andis korralduse asutada kirikute juurde rahvakoolid, millega ta tegi kahtlemata suure teene rahva harituse kasvuks. See on aga mündi üks külg. Protestantliku reformatsiooni eestvedajana alustas ta samas religioosse maailma lõhestamist ning Jumala eraldamist loodusest. Jumal tõsteti üheks ja ainsaks kõrgemal asuvaks jõuks, mis praktilises elus tähendas seda, et piibel tõlgiti küll maakeelde ja trükiti massidele, kuid lugemisoskuse omandanud rahvas oli pühade tekstidega üksi – taevaisa oli kaugel eemal.

Maailm oli elav olend. Kõik, nii loodus, Jumal kui ka inimene, olid omavahel ühenduses. Rupert Sheldrake kirjutab tollest ajast nii: „Keskaegne kristlik teoloogia oli animistlik. Jumal oli looduse nurgakivi. Jumal oli looduses ja loodus oli Jumalas. Loodus elas, see polnud teadvusetu ega mehhaaniline.“