/nginx/o/2019/10/07/12631949t1h02a4.jpg)
Fjodor Dostojevski lahkus siit ilmast enne oma 60. sünnipäeva; ta elas küll palju kauem kui Aleksander Puškin, kuid oluliselt vähem kui Lev Tolstoi. Ometi on kõik kolm leidnud kindla koha euroopalikus kultuuriruumis, kui selle hulka arvata ka Venemaa Euroopa osa. Kõik kolm pidasid Venemaa vaimsust muu Euroopa omast paljuski erinevaks ja ei teinud oma vaadetest sugugi saladust. Enesestmõistetavalt kirjutasid kõik kolm vene keeles – oma emakeeles.
Kümmekond aastat tagasi rääkisin eesti keele kasutamise olulisusest nii köögis kui koolides ja üldse igal pool. Siis põhjendasin seda üsna pehmelt: „...emakeel ei ole ju mitte ainult kõne, üks loomulik keel paljude teiste hulgas, vaid mõnes mõttes meie eluviis, mille sisse me oleme sündinud ja mille sees me elame. See on meie keskkond, milles õpime maailma nägema ja milles meid aegamööda õpetatakse temast aru saama.” Praegu oskan seda siduda veel ühe küsimusega: miks on teadvus olemas igaühel ükshaaval, aga keel on ainult paljudel ühekorraga? Emakeel mitte ainult ei vahenda meile maailma, vaid sellega võetakse igaüks meist vastu keelekogukonda. See, millises keeles me hakkame maailma nägema, tähendab ühtlasi valikut, millisesse keelekogukonda me hakkame kuuluma – privaatkeel on võimatu, argumenteeris Wittgenstein.