Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kerri Kotta: Beethoven, psühholoogia ja Abraham-Hicks

FOTO: Markus Tamm, foto on erakogust

Muusikateaduses on väljendatud arusaama Beethovenist kui psühholoogilisest heliloojast vastandatuna Mozartile kui filosoofilisele heliloojale. Ma ei mäleta, millel selline arusaam põhineb, kuid inimhinges toimuvate protsesside muusikalise kirjeldajana on Beethoven tõesti täpne. Just seetõttu ei muutu helilooja absoluutset muusikat esindavad teosed kunagi abstraktseteks: neis on pidevalt tajutav persona kohalolu ja seda isegi siis, kui on raske öelda, kes see tundev ja mõtlev „isik“ Beethoveni muusikas on.

Tellijale Tellijale

Muusikaline teekond, mille „isik“ Beethoveni instrumentaalsetes draamades läbib, on sama, mis Haydni ja Mozarti teosteski: siin toetub Beethoven juba väljakujunenud traditsioonile. Vormiliselt väljendab seda teekonda neljaosaline sonaaditsükkel, millel põhineb suur osa klassikalisi instrumentaalseid suurvorme ja mille iga osa väljendab erinevat suhet olemisse. Esimeses osas asetatakse indiviid vastamisi teda ümbritseva reaalsusega; seal saab indiviid teadlikuks iseendast kui piiritletud entiteedist. Muusikas väljendub see rohkeid kontraste sisaldava dialektilise arenguna. See on ühtlasi sonaaditsükli kõige arendatum ja dramaatilisem osa.

Järgnevaid osi võib vaadelda esimesest osast põhjustatud või sellest inspireeritud reaktsioonidena. Neis puudub esimesele osale omane dialektilisus. Sonaaditsükli aeglane ja valdavalt lüüriline teine osa seostub reflektsiooni ja järelemõtlemisega. Sedalaadi meditatiivseid hüppeid siseilma sisaldab ka esimene osa, kuid seal on need haaratud dialektilisse arengusse ning transformeeruvad kiiresti iseenda vastandiks. Teises osas on aga suhe olemise või reaalsusega domineerivalt mõtteline.

Tagasi üles
Back