Aapo Pukk: Kuidas ma Jumalat maalisin

Foto: Markus Tamm, fotograaf MartinLaubre

15-aastasena laususin oma elu esimese teadliku palve. Emakodu raamaturiiulis olid kõrvuti „Alt-Peru und seine Kunst“, „Kõrgrenessansi suurmeistreid Itaalias“ ja „Kalevipoeg“. „KÕIKIDE AEGADE KÕIGE KÕRGEM JÕUD, KUI SA OLED OLEMAS, AITA MIND JA TEE MU ELUST MEISTRITEOS,“ kõlas mu palve.

23. septembril 2003. aastal seisin Kuremäe kloostris Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II ees. Ta ütles puhtas eesti keeles: „Minul, nagu te aru saate, poseerimiseks aega ei ole!“ Seisin talle nii lähedal, et nägin ta põski ja otsaesist väga õrnalt kullaläikeliselt sädelemas.

„Kas sa teeksid minust paraadportree?“ küsis 2004. aastal legendaarne kunstikoguja Matti Milius, „siis panen lipsu ette ja ostan endale ka sokid,“ lubas ta. Tõotasin endale, et maalin ainult natuurist, loetud pintslilöökide arvuga ja iga pintslitõmbe puhul küsin endalt üle, et kas seda on ikka pildile vaja. Maalimine kestis neli ja pool tundi. Kutsusin Matti igaks juhuks järgmiseks päevaks tagasi, aga sellest sai vaid tõdemus, et maal oli valmis juba eile. Mäletan hetke, kui olin distantsil palett käes, kõige tumedam toon pintslis. Lähenesin maalile, veelkord pilk modellile, veelkord pilk tervikule, veelkord vaade maalitud silmadele, siis peatasin pintsli ühe sentimeetri kaugusel lõuendist ja küsisin endalt: „Kas seda tõmmet on vaja?“ Vastus tuli: ei ole vaja! Eemaldusin. Kui palju on neid klahve klaveril, millest komponeerides sõrmed üle libisevad. Need peaaegu tulevad kasutusse, aga jäävad siiski tulemata. Klahvid ei kao ära, neid lihtsalt praegu ei kasutata.

13. novembril 2011. aastal laulavad Oleviste kiriku võlvide all maani valgetes rüüdes laululapsed. Mul on palutud seda üritust pildistada. Kaamerasilmast näen korraga üht pikkade juustega punapäist tüdrukut. Võtan kaamera meie vahelt ära. Keeran mõttes mitusada aastat edasi ja tagasi ning avastan, et ta välimus jääks samaks. Sealt sünnib portreemaal „Kooritüdruk“.