„Kas sa teeksid minust paraadportree?“ küsis 2004. aastal legendaarne kunstikoguja Matti Milius, „siis panen lipsu ette ja ostan endale ka sokid,“ lubas ta. Tõotasin endale, et maalin ainult natuurist, loetud pintslilöökide arvuga ja iga pintslitõmbe puhul küsin endalt üle, et kas seda on ikka pildile vaja. Maalimine kestis neli ja pool tundi. Kutsusin Matti igaks juhuks järgmiseks päevaks tagasi, aga sellest sai vaid tõdemus, et maal oli valmis juba eile. Mäletan hetke, kui olin distantsil palett käes, kõige tumedam toon pintslis. Lähenesin maalile, veelkord pilk modellile, veelkord pilk tervikule, veelkord vaade maalitud silmadele, siis peatasin pintsli ühe sentimeetri kaugusel lõuendist ja küsisin endalt: „Kas seda tõmmet on vaja?“ Vastus tuli: ei ole vaja! Eemaldusin. Kui palju on neid klahve klaveril, millest komponeerides sõrmed üle libisevad. Need peaaegu tulevad kasutusse, aga jäävad siiski tulemata. Klahvid ei kao ära, neid lihtsalt praegu ei kasutata.
13. novembril 2011. aastal laulavad Oleviste kiriku võlvide all maani valgetes rüüdes laululapsed. Mul on palutud seda üritust pildistada. Kaamerasilmast näen korraga üht pikkade juustega punapäist tüdrukut. Võtan kaamera meie vahelt ära. Keeran mõttes mitusada aastat edasi ja tagasi ning avastan, et ta välimus jääks samaks. Sealt sünnib portreemaal „Kooritüdruk“.
