Olavi Ruitlane: Lõputu mihklipäev

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Mulle ei meeldi sellised mõttekäigud kohe üldse. Tähenduse otsimised ja enda mõtestamise jutud. Minu jaoks on elu põlemine ja elu sisuks selle põlemise käigus eraldunud valgus. Et juba kisub liiga tähenduslikuks? Ei, mäletan, et vanaisa kutsus mind puhkudel, kui ma millestki aru ei saanud, oinaks. Seda oinast olen nüüd aastakümneid endas kandnud ja kuidagi temast aru saama hakanud.

Oinas ei tunne kalendrit, ta ei tea lähenevast mihklipäevast mitte midagi, rääkimata oma elu mõttest. Raguust. Inimene aimab seda pikalt ette. Vähemalt kolmveerand elu läheb tal mihklipäeva ootuses. Noor inimene harib ennast, tõuseb karjääriredelil, soetab elamispinna, pere ja järglased, sisustab enda elu vajalikuga ja siis, viienda elukümne teises pooles, kui lapsed on kodust läinud, elueesmärk täidetud ja mihklipäev käes, hakkab ta elult mihklipäeva pikendust taotlema. Seda antakse algul lahkelt, seda võimaldavad tervistkahjustavatest harjumustest loobumine, külma veega hommikukarastamised, tervisejooks, tervislik toitumine ja muu selline. Siitpeale hakkabki inimene enesele tähendust otsima ja seda enesele välja mõtlema.

Mihklipäev on iseenesest päris julm. Internet lülitatakse välja, sellega koos Netflix, Ebay, Aliexpress. Soetatud kinnisvara rekvireeritakse, Audi Q8 võtmed võetakse ära, kehtestatakse igavesed reisipiirangud. Ära võetakse riist ja armukesed. Ära võetakse sugulased, rahvas, kodumaa, planeet, universum. Isegi kõige lihtsam, öösel selili murule heitmine ja unistavalt taevatähtede poole vaatamine muudetakse võimatuks. Ja selle teadmisega tuleb elada kaks kuni kolm aastakümmet mihklipäeva täidesaatmiseni. Need aastad on kordades õudsamad kui mihklipäev ise, need on mihkliaastad, need on surmamõistetu aastad, kes ootab otsuse täideviimist